Kas oleks arvanud, et loodus võib meile minevikust sõnumi saata? Just nii juhtus Rootsis, kus sõjaväearhiividesse seisma jäänud vanad õhunäidised osutusid ootamatuks ajakapsli ja DNA-raamatukogu ühenduseks. Neis peituv info avas akna kiiresti muutuvasse aastaaegade rütmi ning värske uuring näitas midagi, mis üllatas isegi kogenud botaanikut: põhjapoolsed sammaltaimed paiskavad oma eoseid tänapäeval välja märksa varem kui mõned aastakümned tagasi. See ei ole pelgalt sümboolne nihe – tegemist on nädalate võrra nihkunud looduse kalendriga, mis näitab, kui kiiresti kliimasoojenemine maailma ümber kujundab.
Ootamatu bioloogiline raamatukogu sõjaväearhiivides
Rootsi kaitsevägi hakkas juba 1950. aastatel koguma õhunäidiseid, et jälgida radioaktiivset saastet pärast tuumakatsetusi. Keegi ei tulnud aga selle peale, et klaaskiust filtrid, millele püüti kinni õhus leiduvad osakesed, kujunevad ainulaadseks DNA-arhiiviks. Koos radioaktiivsete tolmuosakestega sattusid filtritesse ka bioloogilised jäägid – eosed, õietolm, mikroskoopilised taimetükid –, mille tähtsus jäi toona märkamata.
Kõik muutus siis, kui Umeå ülikooli teadlane Per Stenberg mõistis esimesena, et need vanad õhufiltrid ei ole pelgalt sõjaväe dokumentatsioon, vaid unikaalne looduse ajaloo allikas. Tegemist oli aastakümneid tähelepanuta seisnud varamuga, mis paljastab mitte ainult põhjapoolsete taimede leviku ulatuse, vaid ka rütmi, millega nad minevikus levisid.
„Need proovid osutusid ootamatult rikkalikuks ja äärmiselt põnevaks allikaks, mis võimaldab uurida tuulega levivate bioloogiliste osakeste DNA-d,“ ütleb Lundi ülikooli botaanik Nils Cronberg. Tema sõnad ei ole liialdus – esimest korda on teadusel ligipääs nii pika ja katkematu, otse atmosfäärist pärineva bioloogiliste osakeste registri analüüsile.
Eosed levivad üha varem: muutus, mida mõõdetakse nädalates
Analüüsi läbi viinud teadlased uurisid kokku 16 sammaltaimeliiki ja -liigirühma. Kogutud andmed hõlmasid muljetavaldavat 35 aasta pikkust perioodi, mis võimaldas tuvastada pikaajalisi suundumusi, mitte üksikuid juhuslikke kõrvalekaldeid. Tulemused rääkisid iseenda eest.
Alates 1990. aastatest on sammalde eoste eraldumise algus nihkunud keskmiselt umbes nelja nädala võrra varasemaks. Veelgi kõnekam on aga järgmine näitaja – eoste leviku tipphooaeg saabub nüüd lausa kuus nädalat varem kui varem. See tähendab, et aeglaselt kasvavad põhjapoolsed sammaltaimed „ärkavad“ kevadel oluliselt varem, kui oli tavaline kolm aastakümmet tagasi.
„See on väga märkimisväärne muutus, eriti arvestades, et põhjapoolsetel aladel on suvi erakordselt lühike,“ rõhutab Cronberg. Kui iga soe päev on ellujäämise seisukohalt oluline, ei ole nädalatepikkune nihe lihtsalt statistiline number – see on selge märk, et ökosüsteem püüab kiiresti uute tingimustega kohaneda.
Kliimamuutuste mõju ei avaldu kohe, kuid on seda mõjusam
Üks ootamatumaid avastusi oli see, et sammalde eoste eraldumist ei määra niivõrd parajasti valitsevad kevadised tingimused, nagu võiks loogiliselt eeldada. Uuring näitas, et määrav roll on eelneva aasta kliimal. Soojad sügisilmad annavad eosekapslitele rohkem aega enne talve täielikult valmida. Seetõttu on need kevadeks valmis palju varem laiali kanduma.
„Ootasime, et kõige olulisemaks teguriks osutub lume sulamine või õhutemperatuur aastal, mil eosed eralduvad, kuid selgus vastupidine – suurimat mõju avaldavad hoopis eelmise aasta kliimatingimused,“ selgitab teadlane Fia Bengtsson. Tema tähelepanek kinnitab veel kord, et kliimamuutused ei mõjuta ökosüsteeme ainult hetkeliste ilmastikuolude kaudu, vaid kujundavad pikaajalisi ja sageli varjatud „tagatubade protsesse“.
See ootamatu leid näitab, kui keeruline on taimearengu ja aastaaegade vaheline vastasmõju ning et muutused, mida praegu näeme, on sageli vastus kliimapingele, mis sai alguse juba ammu enne seda, kui tulemused nähtavaks muutusid.
Uus viis looduse muutuste jälgimiseks läbi aastakümnete
Uuring ei näidanud ainult seda, kui kiiresti soojenevad tingimused põhjapoolseid ökosüsteeme muudavad – see avas ka täiesti uue teadussuuna. Õhufiltrite DNA-analüüsi saab rakendada teistelegi taimede ja loomade rühmadele. Kuna proove koguti üle kogu Rootsi, saavad teadlased jälgida muutusi lõunast põhja, luues detailse kaardi sellest, kuidas elusloodus kliimamuutustele reageerib.
Cronberg ei tee saladust, et need tulemused on olulised mitte ainult Rootsile. On tõenäoline, et need leiavad koha ka tulevases valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) aruandes, kus dokumenteeritakse juba toimunud keskkonnamuutusi. Just sellised andmed aitavad mõista, et kliimamuutus ei ole tulevikustsenaarium, vaid praegune reaalsus, mida on võimalik mõõta nädala täpsusega.
See lugu unustatud sõjaväefiltritest on tegelikult lugu ajast – sellest, kuidas seda saab säilitada ning hiljem taas „lahti rullida“, kõneldes mõnikord valjemalt kui ükski hoiatus. Ja sõnum on selge: loodus muudab oma rütmi kiiremini, kui me seni oleme tahtnud uskuda.
Fotod on illustratiivsed © Canva.
