Meditsiinitehnoloogia on viimastel aastatel arenenud kiiremini kui kunagi varem. Uudised sellest, et tehisintellekt suudab analüüsida meditsiiniandmeid ja prognoosida haigusi juba enne esimeste sümptomite teket, kõlavad nagu katkend ulmeromaanist.
Ometi ei ole see enam ammu teooria, vaid igapäevane reaalsus, mida kasutavad kliinikud, uurimiskeskused ja isegi mõned mobiilirakendused. Paljude jaoks kõlab see kui lubadus pikast ja tervest elust. Teistele aga tundub see hirmutava sammuna maailma poole, kus algoritm teab inimese kohta rohkem kui ta ise.
Kuidas tehisintellekt haigusi analüüsib?
Tehisintellekt meditsiinis tugineb peamiselt kahele allikale – olemasolevatele suurandmetele ja konkreetse patsiendi individuaalsele infole. Algoritmid õpivad ära tundma mustreid meditsiinilistes andmetes, näiteks:
- millised sümptomid eelnevad tavaliselt infarktile,
- milliseid muutusi vereanalüüsides võib märgata juba aasta enne vähi diagnoosimist.
Süsteem suudab ühendada sadu muutujaid – alates vereanalüüside tulemustest kuni perekondliku haiguslooni. See võimaldab teha järeldusi, mis jääksid tavalisele arstile kas nähtamatuks või tunduksid omavahel seostumatud. Tehisintellekt leiab mustrid, mida inimlik pilk ei märka, ja koostab riskihinnanguid.
Nende mudelite täpsus ületab sageli 85 protsenti ning mõnel juhul ulatub isegi 90 protsendini ja enam. Sellised prognoosid ei ole küll veel ametlik diagnoos, kuid võimaldavad astuda ennetavaid samme, näiteks:
- muuta elustiili,
- teha lisauuringuid,
- jälgida tervist tihedamalt.
Samas kerkib esile veel üks oluline tahk – kas inimene on emotsionaalselt valmis sellist infot üldse teadma?
Miks kõik ei taha oma tulevasi haigusi teada?
Mõned inimesed usuvad, et varajane teadmine on kasulik – see annab võimaluse tervist jälgida, teha muudatusi ja ennetada halvimat. Teised aga eelistavad mitte teada, sest kardavad elada pidevas hirmus ja ootuses.
Info võimalikust raskest haigusest ei pane inimest alati tegutsema – mõnikord see hoopis halvab. Psühholoogid hoiatavad, et teadmine suurest haigestumisriskist võib põhjustada:
- ärevust,
- depressiooni,
- terviseärevust ehk hüpohondriat.
Mitte igaüks ei suuda enda kohta käivat tundlikku infot rahulikult ja objektiivselt vastu võtta, eriti kui jutt käib surmaga lõppevatest või ravimatutest haigustest. Seepärast on oluline, et igaühel oleks õigus valida – kas ta tahab sellist infot teada või mitte.
Samuti tuleb meeles pidada, et tehisintellekt ei ole eksimatu. Andmebaasid pole täiuslikud ja riskihinnang on alati vaid tõenäosus, mitte kindel lubadus tulevikust. Tegu on võimaliku stsenaariumi, mitte vältimatu saatusega.
Kas meditsiinis võib tehisintellektile loota?
Tehisintellekt aitab arste juba praegu:
- kiiremini avastada kasvajalisi muutusi radioloogilistel uuringutel,
- tuvastada ohtlikke rütmihäireid,
- hinnata insuldi või südameinfarkti riski.
Arstid teevad lõpliku otsuse tavaliselt oma kogemuse ja tehisintellekti soovituste koosmõjul. Algoritm pakub analüüsi, aga inimene paneb selle laiemasse konteksti – arvestab patsiendi seisundit, elukvaliteeti, emotsionaalset valmisolekut.
Tehisintellektil puudub empaatia – see ei tea, kas inimene tunneb end täna tugevana või on vaimselt kurnatud, ega seda, kas ta on valmis kuulma suurt Alzheimeri tõve riski. Masin näeb vaid numbreid, protsente ja seoseid. Lõplik otsus jääb siiski inimesele – kas infot vastu võtta ja tegutseda või valida teadlikult teadmatus.
Oluline on mõista, et tehisintellekt ei ole ei ennustaja ega arst. See on tööriist – väga kiire ja sageli väga täpne, kuid ikkagi inimestest ja nende toodetud andmetest sõltuv. Tema prognoosid on tõeliselt väärtuslikud ainult siis, kui need on ühendatud inimliku otsustusvõime ja vastutusega.
Kuhu see kõik välja viib?
Tõenäoliselt muutub tehisintellekt tulevikus veelgi nutikamaks. Võib juhtuda, et ta suudab:
- prognoosida haigusi veel varasemas faasis,
- pakkuda väga täpseid, inimese geneetikat ja elustiili arvestavaid raviplaane,
- aidata valida just konkreetsele inimesele kõige sobivamat ravi.
Koos sellega kasvab aga ka eetiliste küsimuste hulk: kas kõik, mida meie kohta on võimalik teada saada, on ikka päriselt väärt teadmist? Kus jookseb piir kasuliku info ja liigse koormuse vahel?
Üks on juba praegu selge – tehisintellekt muudab meditsiini jäädavalt. Küsimus on pigem selles, kas inimene on valmis muutuma koos sellega. Sest teadmised võivad olla vabastavad, kuid samavõrd ka väga rasked kanda.
Lõppkokkuvõttes jääb valik alati sinu kätte: kas tahad teada võimalikust haigusest juba enne, kui see avaldub, või eelistad elada teadmatuses ja reageerida siis, kui probleem tõepoolest esile kerkib.
