Igal aastal toob transpordimaailm avalikkuse ette projekte, mis näevad välja pigem kui tulevikunägemused, mitte lihtsalt uued sõidukid. Elektriautode eesmärk oli vabastada meid tanklatest, kiirlaadimisjaamad pidid omakorda lühendama laadimiseks kuluvat aega. Nüüd räägitakse järjest valjemalt veel ühest sammust edasi – transpordist, mis suudab end ise laadida lihtsalt päikese käes seistes.
Päikeseenergial liikuvad sõidukid – vana idee uues kuues
Päikeseenergial töötavate sõidukite idee ise pole sugugi uus. Ülikoolide meeskonnad on juba aastakümneid võistelnud eriti kergete päikesesõidukitega ja mitmed idufirmad müüvad motorollereid, millele on integreeritud päikesepaneelid.
Probleem on aga praktilisuses. Enamasti jäävad sellised lahendused kas katseprojektideks või ei sobi igapäevaseks kasutamiseks, sest paneelid vajavad väga palju pinda. Just seetõttu pälviski palju tähelepanu Itaalia ja Türgi arhitektuuristuudio loodud kontseptuaalne mootorratas, mis suudab teoorias sõita täiesti ilma elektrivõrguga ühenduseta.
Mootorratas „Solaris“ ja selle idee
Projekti nimi on „Solaris“ ning selle loojaks ei ole mõni tuntud mootorrattatehas, vaid arhitektuuristuudio MASK Architects. Varem on stuudio silma paistnud lahendustega, kus taastuvenergia on integreeritud hoonetesse; „Solaris“ viib sama mõtteviisi edasi liikuvasse maailma. Tegemist on täielikult päikeseenergial toimuva ja iseseisvalt laaduva elektrimootorratta kontseptsiooniga.
Kontseptsioon on lihtne: kõikjal, kus paistab päike, võib mootorratas aeglaselt aku täita – olgu see parklas, laagris või keset kõrbe. Nii muutub puhkepaus lisasõiduulatuseks ning juht ei pea lootma ei laadimisjaamade ega kütuse peale.
Kuidas töötavad volditavad päikesetiivad?
Sõidu ajal näeb „Solaris“ välja nagu üsna sale elektrimootorratas, millel on avatud alumiiniumist ja süsinikkiust raam ning integreeritud LED-valgustus. Suurim üllatus tuleb aga alles siis, kui ratas seisma jääb.
Peatumisel avanevad külgedelt ümara kujuga fotovoltaiilsed „tiivad“, mis kerkivad mootorratta kohale nagu mehaanilised lehed. Välja sirutatud tiivad moodustavad ratta kohale omamoodi päikesepaviljoni, mis laeb raami sisse paigaldatud akut.
Energiahulga jälgimisega tegeleb juhtimissüsteem, mis mõõdab, kui palju energiat kogutakse ja kuidas seda kasutatakse. Info kuvatakse nii digitaalsel armatuurlaual kui ka mobiilirakenduses. Stuudio sõnul võimaldab selline lahendus suurendada aktiivset päikese kogumispinda kuni 1,5 korda võrreldes tavaliste, vaid kerele kinnitatud lamedate paneelidega.
Millistes tingimustes oleks selline mootorratas tõeliselt kasulik?
Täpseid tehnilisi näitajaid pole stuudio veel avaldanud – mainitud on vaid elektrimootorit, rekuperatsiooni ning kerget raami. Projekti loogika on siiski arusaadav. Selline sõiduk oleks kõige mõistlikum piirkondades, kus mootorrattad on peamine liiklusvahend, kuid elektrivõrk on nõrk või hõre.
Aafrikas, Aasias või Lõuna-Ameerikas võiks iselaaduv mootorratas osutuda väga praktiliseks tööriistaks, eriti seal, kus laadimisjaamade rajamine oleks kallis või looduskeskkonda kahjustav.
Just nii näebki MASK Architects „Solarist“: see on mõeldud kaugetele kogukondadele, loodusturismi baaslaagritele ja ekspeditsioonidele, kus infrastruktuur on piiratud. Linnas võtaks väljasirutatud tiivad liiga palju ruumi, kuid avarates paikades ei ole see probleem – seal on päike pea alati olemas.
Kas füüsika lubab sõita ainult päikese jõul?
Olulisem küsimus on lihtne: kas sellise suurusega mootorratas saab tõesti hakkama vaid päikeseenergial? Ka tänapäevased kõrge kasuteguriga päikesemoodulid suudavad pakkuda siiski piiratud koguses energiat. Kui „Solarise“ paneelide kogupind oleks vaid paar ruutmeetrit, koguks see päevas tõenäoliselt energiat pigem lühikeste vahemaade läbimiseks.
Seetõttu olekski see ideaalne mõnel kindlal juhul – näiteks külakliiniku õele, õpetajale või turvatöötajale, kes sõidab lühikesi vahemaid, kuid teeb tööpäeva jooksul pikki pause. Inimese jaoks, kes peab iga päev läbima pikki vahemaid, jääks päike tõenäoliselt pigem abistavaks energiaallikaks, mitte ainsaks laadimisviisiks.
Mida sellest ideest kaasa võtta?
Praegu on „Solaris“ ikkagi visioon, mitte poeletile jõudev toode. Pole selge, kas sellest saab kunagi seeriatootmises mootorratas. Ent suund ise tundub loogiline: väikesed elektrilised sõidukid võiksid tulevikus koguda osa energiast otse ümbritsevast keskkonnast, igal võimalusel ja igal pool.
Tegelikkuses pikendab päike tõenäoliselt pigem sõiduulatust, kuid ei asenda täielikult traditsioonilist laadimist. Kui aga selliseid ideid edasi arendada, võib tuleviku liikuvus muutuda paindlikumaks, odavamaks ja vähem sõltuvaks rajatud infrastruktuurist.
