Tänapäeval on keeruline leida linna, kus ei oleks valgusfoore, kuid Bhutan on valinud teistsuguse tee. See on väike Himaalaja riik, kus ei tööta mitte ükski foor. See pole juhuslik, vaid teadlik otsus – seetõttu näib liiklus siin teistsugune, kuid toimib üllatavalt sujuvalt.
Paljudele võib see tunduda veidrusena, sest valgusfoore peetakse tavaliselt korra sümboliks. Bhutani arusaama järgi reguleerib liiklust aga paremini inimene, mitte automaatne süsteem. Selline loogika põhineb kohalikel väärtustel ja ühiskondlikel suhetel, kus tähtsal kohal on rahu ning vastastikune lugupidamine.
See näide tõestab, et tehnoloogiat ei peeta igal pool automaatselt progressiks. Mõnikord loobutakse sellest teadlikult, et hoida elus kogukonnatunnet ja igapäevast mugavust. Bhutanist on saanud haruldane paik, kus liikluslahendused kohandatakse kultuuri järgi, mitte vastupidi.
Miks valgusfoorid tagasi lükati?
1980. aastatel katsetas Bhutan esimest korda valgusfooridega pealinnas Thimphus. Süsteem käivitati 1995. aastal, kuid lülitati juba järgmisel päeval välja ega ole siiani tagasi tulnud. Põhjuseks ei olnud tehnilised rikked, vaid elanike reaktsioon – inimesed tundsid, et foorid võtsid ära midagi olulisemat: inimese, kes seni ristmikku juhendas.
Riigi arusaam heaolust erineb tavapärasest lääne mudelist. Bhutan keskendub üldisele õnnetundele ja elukvaliteedile, mistõttu hinnatakse otsuseid selle järgi, kas need suurendavad inimeste igapäevast rahulolu. Valgusfoore peeti liialt tundetuks lahenduseks ning seetõttu juhivad tihedama liiklusega ristmikel liiklust siiani politseinikud spetsiaalsetes puidust putkades.
Kuidas toimib liiklus ilma foorideta?
Esimene küsimus, mis tavaliselt tekib: kuidas ei teki kaost, eriti olukorras, kus autode arv kasvab? Põhivastus peitub teistsuguses liikluskultuuris ja väiksemates kiirustes. Linnades sõidetakse tavaliselt kuni 30 km/h, linnadest väljas püsitakse enamasti 50 km/h piiris. Nii on olukorrad rahulikumad ja kergemini kontrollitavad.
Väike autode arv ei ole juhus, vaid riigi teadlik poliitika. Autode impordile kehtivad kõrged maksud ning kasutatud sõidukite sissevedu on keelatud, mistõttu autopark kasvab aeglaselt. Seetõttu ei ole tänavad ülerahvastatud ja juhid saavad tugineda pigem vastastikusele arusaamisele kui valgusfooride seatud reeglitele.
Lihtne viisakus kui peamine reegel
Bhutanis on üks tähtsamaid reegleid viisakus liikluses. Juhid teavad üldjuhul, kellel on eesõigus; kahtluse korral võetakse hoog maha ja lastakse teine läbi. See võib kõlada idealiseeritult, kuid toetub pikaaegsele sotsiaalsele tavale, kus hinnatakse vaoshoitust, lugupidamist ja ühiskonna üldist tasakaalu.
Sellises keskkonnas ei tehta valikuid hirmust trahvi ees, vaid soovist vältida konflikti. Liiklus meenutab pigem koostööd kui võistlust selle üle, kes esimesena läbi pääseb. Seetõttu toimivad ristmikud enamasti sujuvalt ka ilma automaatsete signaalideta.
Ringristmikud valgusfooride asemel
Kasvavatele liiklusvoogudele riik siiski reageerib. Seal, kus ristmikud muutuvad liiga koormatud, rajatakse järk-järgult ringristmikke. Need aitavad hoida liikumise ühtlasena, vähendavad pideva peatumise vajadust ja sobivad hästi riigile, mis väldib liiga rangeid tehnilisi kontrollimeetmeid.
Ringristmikud on siiski ainult täiendav lahendus, mitte samm tagasi valgusfooride suunas. Bhutanil ei ole plaane klassikalisi foorisysteeme kasutusele võtta, sest neid peetakse kohaliku elutempoga kokkusobimatuks. Nii eelistabki riik jätkuvalt liiklust, kus esikohal on inimene, mitte valgus.
