Varem teadis iga autojuht suurepäraselt, mida tähendab armatuurlaual süttiv sümbol, mis näitas sisse lülitatud mootori eelsoojenduse funktsiooni. Tänapäeval näib auto käivitamine palju lihtsam – piisab siduri- või piduripedaali vajutamisest ja võtme pööramisest või nupu vajutamisest.
Veel mõni aastakümme tagasi oli see protsess siiski märksa keerukam, sest enne võtme pööramist tuli teha üks lisaliigutus, et mootor üldse käima läheks. Paljud autojuhid mäletavad siiani, kui palju vaeva tuli talvel näha, et külm mootor käivituks.
Abiks oli nn õhu ja kütuse segu rikastamise funktsioon, mida tuntakse paremini nime all „sumbutamine“ ehk rikastusklapp. Seda kasutati peamiselt karburaatoriga autodes, kuni need asendusid moodsamate kütusesüsteemidega.
Uuematel sõidukitel võeti kasutusele automaatsed lahendused, mis reguleerisid kütuse hulka vastavalt mootori temperatuurile. Ometi on huvitav ja kasulik teada, kuidas see vana, käsitsi juhitav süsteem töötas, sest külma mootori käivitamisel oli selle roll väga suur.
Kuidas töötas sumbutamise funktsioon?
Sumbutamise eesmärk oli tagada, et külma mootori silindritesse jõuaks rikastatud kütuse- ja õhusegu. See tähendas, et põlemiskambrisse sattus tavapärasest rohkem bensiini. Külm mootor ei suuda bensiini piisavalt hästi aurustada, mistõttu ei suuda säde tavalist segu süüdata – seepärast suurendatigi bensiini hulka, et süttimine toimuks kindlamalt.
Juht aktiveeris selle funktsiooni käsitsi, tõmmates selleks mõeldud hooba või nupu abil kaablit, mis muutis karburaatori tööd. Nii sai külma ilmaga mootorit hõlpsamalt käivitada ka väga madalatel temperatuuridel.
Kui mootor oli käima läinud, hakkas ta vähehaaval soojenema ning kütuseaurude hulk põlemiskambris muutus piisavaks tavapäraseks süttimiseks. Sel hetkel tuli sumbutamine välja lülitada, et segu ei muutuks liiga „rikaks“ ega põhjustaks põlemisrikkega tööd.
Millal tuli sumbutamist sisse ja välja lülitada?
Vanal tüüpi autodel juhtis sumbutamist täielikult juht ise – ta pidi otsustama, millal rikastust kasutada ja millal see välja lülitada. Üldjuhul kasutati seda ainult külma mootori esmasel käivitamisel.
Pärast paari tööminutit, kui mootor oli jõudnud oma töötemperatuurini, tuli sumbutus välja lülitada, sest liigne bensiin võis „üle ujutada“ silindrid. Kui rikastus oli liiga kaua sees, muutus mootori töö ebaühtlaseks, võimsus vähenes ning põlemistsükkel hakkas tõrkuma.
Pikaajaliselt võis see mootorit kahjustada ja lühendada selle eluiga. Sooja mootori käivitamisel polnud sumbutamist enam vaja. Mõnikord, soojade ilmade ja sobiva õhuniiskuse korral, käivitusid ka vanad karburaatoriga mootorid ilma igasuguse rikastamiseta.
Kui aga sumbutus oli sisse lülitatud juba sooja mootori puhul, muutus segu liialt „rasvaseks“ ning mootor võiski üldse mitte käivituda.
Kasulik teadmine autoajaloost
Tänapäeval valmistatakse autosid sellise süsteemiga väga harva või üldse mitte. Siiski on huvitav mõista, kuidas need vanad lahendused töötasid – see annab parema pildi autotehnika arengust ning aitab mõista, milliste mugavusteni on modernne elektrooniline sissepritse meid tänaseks viinud.
