Viimasel ajal kuuleme üha sagedamini, et elame justkui sularahata maailmas. Pangakaardiga saab maksta pea kõige eest – alates klaasist veest kuni üksiku saiakeseni.
Autojuhid tasuvad parkimise eest kesklinnas nutirakenduste abil ning isegi turul või juuksuris kõlab üha sagedamini küsimus: „kaardiga või sularahas?“. Tehnoloogia muudab meie harjumusi, kuid tekib küsimus: kas pangaautomaadid ja sularaha saavad varsti ajalooks?
Digimaksed kui igapäevane normaalsus
Eestis on mobiilimaksed ja viipemaksed kujunenud üheks peamiseks arveldamise viisiks. Enamik inimesi eelistab mugavust ja kiirust – vaid mõne puudutusega saab tasuda kaupade ja teenuste eest, teha ülekande sõbrale või kontrollida kontojääki.
Pangad julgustavad kliente kasutama nutirakendusi ning inimesed harjuvad üha enam sellega, et kogu rahaasjade korraldus toimub telefonis. Pandeemia ajal hakati vältima füüsilist kontakti, mistõttu digilahendused muutusid mitte ainult mugavaks, vaid ka turvalisemaks alternatiiviks.
Mõnes Skandinaavia riigis on juba ettevõtteid, mis on sularahast täielikult loobunud. Kohvikud ja hotellid Taanis või Rootsis märgivad uksel „cash not accepted“ ning sellised sildid ei pane enam kedagi imestama.
Pangaautomaadid kaovad väikestest kohtadest
Ühe kümnendi jooksul on pangaautomaatide võrk Eestis oluliselt hõrenenud. Mõnest väiksemast asulast on need sootuks kadunud, mistõttu inimesed peavad sularaha saamiseks sõitma lähimasse suuremasse linna.
Osades valdades või külapoodides pakutakse võimalust võtta sularaha välja kassast, kuid see ei ole samaväärne asendus pangaautomaadile.
Pangaautomaatide ülalpidamine on kulukas – vaja on turvateenust, hooldust ning regulaarset sularaha täitmist. Kui kliendid kasutavad seda teenust harva, muutub see pankadele kahjumlikuks. Sellises olukorras seatakse loomulikult esikohale digitaalsed lahendused.
Kõik ei ole valmis sularahast loobuma
Digihüpe ei ole kõigile ühtviisi lihtne. Eakamad inimesed, eriti need, kes elavad kaugemal suurematest linnadest, ei kasuta tihti ei pangakaarte ega mobiilirakendusi. Nende jaoks on sularaha mitte ainult harjumuspärane, vaid sageli ka ainus võimalik maksevahend.
Sellised olukorrad näitavad, et sularaha täielik kadumine võiks suurendada sotsiaalset lõhet. See ei puuduta ainult eakaid – väiksemates ettevõtetes, näiteks külaturgudel või väikejuuksurites, on sularaha makseviisina endiselt ülekaalus.
Seetõttu on Eesti Pank võtnud eesmärgiks tagada, et elanikud saaksid sularaha kätte mitte kaugemalt kui 10 kilomeetri raadiusest oma elukohast. Selleks tehakse tihedat koostööd pankade ja kaubanduskettide vahel.
Sularaha jääb – aga kui kauaks?
Asjatundjate hinnangul ei kao sularaha lähiajal täielikult. See on jätkuvalt oluline teatud olukordades – näiteks siis, kui internet või pangasüsteemid ei tööta või majanduskriiside ajal, mil inimesed tunnevad end kindlamalt, kui neil on olemas füüsiline raha.
Kõik ei usalda ka täielikult digiühiskonna turvalisust. Kuigi pangad investeerivad palju IT-turbe lahendustesse, tuleb endiselt ette pettusi ja andmeleket. Seetõttu hoiab osa inimesi teadlikult sularaha „igaks juhuks“ kodus.
Niisiis, kuigi pangakaardid ja nutiseadmed kujunevad üha enam meie peamiseks rahaasjade korraldamise tööriistaks, jääb sularaha veel mõneks ajaks meie igapäevaelu osaks.
Tulevik tõotab tulla hübriidne – digitaalsed lahendused saavad normiks, samas kui füüsiline raha toimib varuvariandina. Kui kauaks? Nii kauaks, kuni on inimesi ja olukordi, kus sularaha on endiselt hädavajalik.
