Euroopa marsikulguri projekt oli pikka aega juuksekarva otsas rippuvas seisus, sest selle edu sõltus koostööst „Roscosmos’ega“. Sõja ja poliitiliste olude tõttu see partnerlus katkes ning kogu missioon sattus tõsisesse ohtu. Tundus, et Euroopa võib kaotada ühe oma tähtsamaist kosmoseambitsioonidest.
Pärast 2020. aastal tekkinud viivitusi ja ebakindlaid otsuseid jõudis „Euroopa Kosmoseagentuur“ lõpuks heade uudisteni. Ametlikult kinnitati, et „NASA“ võtab üle olulised ülesanded, mida seni pidi täitma Vene pool. See tähendab, et marsikulgur „Rosalind Franklin“ naaseb reaalsesse tegevusplaani ning missioon ei ole enam hukule määratud.
See missioon on Euroopale tähtis mitte ainult prestiiži pärast, vaid eelkõige oma teadusliku eesmärgi tõttu. Marsikulgur peab suutma puurida kuni kahe meetri sügavusele ja otsida sealt võimalikke elu jälgi. Mistahes projekti luhtumine oleks valus hoop kogu Euroopa planeediuuringutele ja nende arengusuunale.
Miks oli abi üldse vaja?
Pärast koostöö lõppemist sai kiiresti selgeks, et mõningaid tehnoloogiaid Euroopal kas polegi või ei jõuta neid enam õigeks ajaks uuesti arendada. Just need puudujäägid ähvardasidki kogu programmi nurjata. Mõned kriitilised komponendid olid nii keerulised, et ilma välise partnerita oleks missioon jäänud määramata ajaks toppama.
Veel üsna hiljuti näis, et lahendust ei pruugigi tulla, sest projekt vajas kiireid ja samal ajal ülimalt kalleid alternatiive. Euroopa insenerid mõistsid, et pelgast entusiasmist ei piisa, kui puuduvad põhilised vahendid marsikulguri kohale toimetamiseks ja ohutuks juhtimiseks. Nii muutus „NASA“ tugi mitte lisaboonuseks, vaid vältimatuks eelduseks, et missioon saaks üldse toimuda.
Mida täpselt „NASA“ pakub?
Ameerika kosmoseagentuur võtab enda kanda kolm missiooni põhiosa, millest sõltub, kas marsikulgur üldse „Marsini“ jõuab.
Esiteks pakub „NASA“ raketi, mis peaks 2028. aastal viima „Rosalind Franklini“ teele Punase planeedi suunas. Ilma usaldusväärse kanderaketita oleks võimatu järgida planeeritud ajakava ning kogu projekt veniks määramatult.
Teiseks vastutab USA pool radioisotoopsete soojussüsteemide eest, mis hoiavad seadmete temperatuuri ülimalt külmadel marsiöödel. Need soojusallikad kaitsevad mehhanisme külmumise eest ja võimaldavad kulguril töötada mitte ainult mõne päeva, vaid oluliselt kauem. Nii on need süsteemid otseselt seotud missiooni töökindluse ja teadusliku tulemusrikkusega.
Turvaline maandumine ja missiooni tulevik
Kolmas Ameerika panus on maandumise pidurdussüsteem, mida peetakse üheks kõige keerukamaks etapiks kogu programmis. Just see määrab, kas marsikulgur suudab 2030. aastal maanduda pehmelt ja tervena või läheb ta kaotsi juba enne töö alustamist. Selline tehnoloogia nõuab suurt kogemust, mida „NASA’l“ on aastatepikkuse Marsi-missioonide kogemuse najal.
Oluline on ka see, et abi kinnitati ajal, mil „NASA“ ise seisab silmitsi eelarvesurvega. Sellest hoolimata saadeti Washingtonist selge signaal, et partnerlust peetakse väga oluliseks. Euroopa säilitab tänu sellele võimaluse omada oma ainulaadset marsikulgurit ja jätkata pikaajalist Marsi uurimise teekonda, selle asemel et loobuda ühest oma sümboolseimast teaduslikust ettevõtmisest.
