Kas oleksime kogu universumis üksi? Tõenäoliselt mitte. Enamikul tähtedel on planeedid ja tuhanded neist võiksid potentsiaalselt toetada elu. Teadlased on tänaseks avastanud juba üle kuue tuhande eksoplaneedi, mistõttu tundub üsna tõenäoline, et kusagil eksisteerib ka mõistuslik elu.
Ometi, hoolimata pidevast signaalide ja tõendite otsimisest teiste intelligentsete olendite kohta, ei ole me seni leidnud mitte midagi. Taeva vaikimine üllatab ja tekitab küsimuse, miks näib universum – nii hiiglaslik ja elule soodne – siiski tühi. Seda küsimust nimetatakse Fermi paradoksiks.
Erinevad seletused kosmilisele vaikusele
On välja pakutud palju teooriaid, mis püüavad seda vaikust selgitada. Mõnede arvates areneb elu äärmiselt harva nii kaugele, et tekiks tehnoloogiline tsivilisatsioon. Teised usuvad, et elame justkui „kosmilises loomaaias“ – meie olemasolust teatakse, meid jälgitakse, kuid meiega ei sekkuta.
On ka mõtteviis, et tsivilisatsioonid kipuvad end ise hävitama veel enne, kui nad suudavad tähtedevahelise reisimise tasemele jõuda. Viimastel aastatel on aga tekkinud uus hüpotees: kogu olukorra on võinud kardinaalselt muuta tehisintellekt (TI).
Karlo Sagani „suhtlushorisont“
Juba eelmise sajandi 1960. aastatel pakkus tuntud astronoom Karl Sagan välja mõtte, et tsivilisatsioonide arenedes muutuvad ka nende tehnoloogiad sedavõrd keerukaks, et me lihtsalt ei suuda neid enam märgata. Ta nimetas seda nähtust „suhtlushorisondiks“.
Selle idee järgi suudame me avastada näiteks raadiosignaale sadade valgusaastate kauguselt. Kuid kui võõrad tsivilisatsioonid kasutaksid hoopis palju arenenumaid sideviise – näiteks neutriinodel põhinevat kommunikatsiooni –, jääksid nad meile täiesti nähtamatuks. Nende sõnumid ei jõuakski meie praeguste seadmete ja meetodite abil avastatava vahemikuni.
Tehnoloogiline hüpe ja tehisintellekti roll
Sagan arvas omal ajal, et sellise tehnoloogilise taseme saavutamiseks kuluks ligikaudu tuhat aastat. Tänapäevaks on olukord aga muutunud. Tehisintellekt areneb eksponentsiaalselt ning suudab juba praegu täita ülesandeid, mida veel hiljuti peeti võimatuks.
Kui arenenud tsivilisatsioon looks tehisliku superintellekti, võiks sellest saada selle maailma peamine „eluvorm“. Selline süsteem ei oleks enam piiratud bioloogia nõrkustega – ta võiks areneda omasoodu ning jõuda side- ja energiakasutuse vormideni, millest meil pole veel aimugi.
Tsivilisatsioonide „kadumine“ meie silme all
Uuemad uuringud viitavad, et kui tehnoloogiline areng kiireneb, võib suhtlushorisont kahaneda vaid mõnekümnele aastale. See tähendab, et tsivilisatsioon võib meie jaoks muutuda mitteavastatavaks juba mõne inimpõlve jooksul.
Meile näiks, et nad on justkui kadunud – nagu kustunud tähed taevas. Tegelikkuses jätkaksid nad lihtsalt eksistentsi hoopis teisel tehnoloogilisel tasemel, kus meie praegused vaatlusmeetodid neid enam ei taba.
Võib-olla ei kuule me signaale mitte sellepärast, et neid pole, vaid kuna need on meie jaoks vale „keele“ ja vale sagedusega. Tsivilisatsioonid justkui liiguksid üle teise eksistentsifaasi, muutes end nähtamatuks neile, kes on alles raadiolainete ajastul.
Kosmiline vaikus ja uus tegelikkus
Fermi paradoksi lahendus võib olla palju lihtsam, kui oleme seni arvanud. Võimalik, et universum on tsivilisatsioone täis, kuid need elavad oma suletud maailmades, mida juhib tehisintellekt, ning suhtlevad viisidel, mida me praegu ei mõista.
Meie enda tulevik võib osutuda samasuguseks. See oleks justkui „surnud internet“ kosmilises mõõtkavas – võrgustik, kus kunagi kõlasid miljonid hääled, kuid nüüd valitseb vaikus, sest kõik on liikunud tasemele, millele meie veel järele ei jõua.
Võib juhtuda, et ühel päeval saame ka meie tsivilisatsiooniks, mida ükski teine enam tuvastada ei suuda. Sel hetkel oleks meie jaoks Fermi paradoks lahendatud – kuid teistele jääksime vaid veel üheks vaikivaks punktiks lõputus universumis.
