Astronoomid on teatanud enneolematu torminähtuse avastamisest tähel, mis ei ole meie Päike, ning seda peetakse esimeseks omataoliseks juhtumiks. Täheldati tohutut purset, mille võimsus oli nii suur, et selle ümber tiirlevad planeedid võisid kaotada oma atmosfääri. Varem on niisuguseid torme suudetud jälgida vaid meie enda tähesüsteemi keskmes – Päikesel.
Päikese tormid ja nende mõju Maale
Päikesel toimuvad tormid võivad põhjustada massiivseid koronaalse massi väljaheiteid, mis on võimelised segama satelliitide tööd ja tekitama eredaid virmalisi. Kui need osakestevood jõuavad Maale, võivad need põhjustada muljet avaldavaid valgusnähtusi isegi ebaharilikult kaugel polaarjoontest.
Viimastel päevadel on värvikirevaid virmalisi täheldatud nii Ameerika Ühendriikides kui mujal maailmas. Sarnaseid vaatepilte on nähtud ka Uus-Meremaa kohal, ning astronoomid ootasid veelgi rohkem öiseid valgusmänge. Seni peeti aga samalaadse nähtuse tuvastamist teisel tähesüsteemil pea võimatuks, mistõttu uus avastus on märgilise tähtsusega samm tähtede uurimisel.
Kuidas avastati hiiglaslik tähetorm?
Töö tulemused avaldati ajakirjas Nature ning need esitas rahvusvaheline teadlaste rühm. Sündmuse tuvastamisel mängis olulist rolli Euroopa raadioteleskoopide võrgustik LOFAR, mis on alates 2016. aastast kogunud andmeid äärmuslike kosmiliste nähtuste kohta. Tavapäraselt kasutatakse seda peamiselt mustade aukude ja teiste eriti intensiivsete signaaliallikate uurimiseks.
Uurimuse kaasautori Cyril Tasse sõnul ei ole tähed üldjuhul nende peamine vaatlusobjekt. Uus andmetöötlussüsteem võimaldas aga säilitada ka taustsignaale nendelt tähtedelt, mis paiknesid põhiobjektide taga. See omakorda andis võimaluse vanu andmekogusid uuesti läbi vaadata ja märgata seni tähelepanuta jäänud nähtusi.
Andmete põhjal avastati, et 16. mail 2016 registreeriti ühemimuline, erakordselt võimas purse. Selle allikaks oli punane kääbustäht StKM 1-1262, mis asub enam kui 133 valgusaasta kaugusel Maast. Uurijad järeldasid, et tegu oli koronaalse massi väljaheitega – sarnase protsessiga, mida tunneme Päikese tormide puhul, kuid kordades võimsamana.
10 000 korda võimsam kui Päikese tormid
Teadlased rõhutavad, et see väljaheide oli vähemalt kümme tuhat korda tugevam kui ükski seni tuntud Päikese torm. Sellest järeldub, et punased kääbustähed võivad olla palju aktiivsemad ja ohtlikumad, kui seni arvati. Kui nende ümber tiirlevad planeedid, võivad seesugused pursete seeriad nende atmosfäärid sõna otseses mõttes minema pühkida.
Avastus on eriti tähtis eluks sobivate planeetide otsingul. Punaste kääbuste ümber leidub sageli Maa-sarnaseid planeete, mistõttu nende tähtede aktiivsus mängib otsustavat rolli selles, kas seal saavad püsida elule sobivad tingimused. Tormid, mis sarnanevad avastatule, võivad neid planeete muuta täielikult elukõlbmatuks.
Uurijate hinnangul on see uus tase kosmilise „ruumi ilma“ uurimisel. See võimaldab paremini mõista, kuidas tähtede magnetiline aktiivsus mõjutab neid ümbritsevaid planeedisüsteeme. Samal ajal loob see laiema raamistiku, et hinnata, millised tähetüübid on elule kõige soodsamad – mitte ainult elu tekkeks, vaid ka selle pikaajaliseks püsimiseks.
