Elu, mis möödub oma keha ettekujutatavate haiguste otsingul. Pidev hirm, et kallim jätab maha, kaotate töö ja nii edasi. Mida teha siis, kui elu rütmi ei juhi mitte teie ise, vaid hirm?
Kes on hirmule vastuvõtlikum?
Respublikinės Klaipėdos ligoninės psühhiaater-psühhoterapeut Aringas Vagonis ütleb, et on inimesi, kes on juba loomult altimad hirmule ja ärevusele. See on nii seetõttu, et iga inimene kogeb emotsioone erinevalt. „Mõned elavad sama hirmu, kurbust või entusiasmi läbi erakordselt intensiivselt, teised reageerivad palju rahulikumalt ja vaoshoitumalt,“ juhib arst tähelepanu.
Ta rõhutab, et see on vaid üks mündi pool – emotsioonide tugevust ei määra ainult kaasasündinud omadused. „Me kõik kasvame erinevas keskkonnas ja peredes ning meil on väga erinevad võimalused õppida oma emotsioone ära tundma, neist aru saama ja neid asjakohaselt kasutama. Näiteks hirmu tundes võime õppida ohtu tõhusalt vältima, entusiasmi tundes aga püüelda selle poole, mida tõeliselt soovime,“ selgitab A. Vagonis.
Arsti sõnul määravadki lapsepõlvekogemused suuresti selle, kuidas me hiljem oma tunnetega toime tuleme. „Seega kalduvus tunda mõnda emotsiooni tugevamalt sõltub paljudest teguritest – nii kaasasündinud temperamentist kui ka elukogemusest,“ võtab psühhiaater-psühhoterapeut kokku.
Hirm maskeerib midagi muud
On olemas väga erinevaid foobiaid, kuid neil kõigil on ka ühiseid jooni. Mis iseloomustab hirmude käes vaevlevaid inimesi? Mille poolest erinevad omavahel hirm ja foobia? A. Vagonise sõnul võib foobiat kirjeldada kui automaatset hirmureaktsiooni olukorras, kus enamik inimesi ohtu ei taju.
„Psühhoteraapia praktika näitab, et foobiad varjavad sageli sügavamaid tundeid – näiteks kurbust, leinavalu või lahusolekuärevust,“ toob arst välja.
„Veel üks ühine joon on see, et mõnikord harjutakse oma foobiaga niivõrd ära, et tundub, nagu patsient ei tahakski sellest loobuda,“ märgib A. Vagonis.
Seda vastuolulist käitumist selgitab ta nii: foobia võib muutuda oluliseks „maskiks“, mille taha peituvad palju keerulisemad läbielamised. „Näide praktikast: patsient pöördub abi saamiseks, sest tal on paaniline hirm viibida ühes kindlas kodu toas. Ümbritsevatele näib see hirm täiesti irratsionaalne. Ent tema elulugu sügavamalt uurides selgub, et lapsepõlves oli sarnases toas surnud tema vanaema – tol ajal kõige tähtsam inimene tema elus. Sellised lood on psühhoterapeutide igapäevane reaalsus. Nende mälestuste uurimine aitab patsiendil justkui ise „lukust avada“ hirmu ukse ja näha, mis tegelikult selle taga peitub,“ räägib arst.
Millal on hirm veel normaalne?
Hirm on üks tunnetest, mis puudutab igaüht. Aga millal on hirm veel normaalne ja millal tuleks mõista, et see on hakanud elus liiga palju ruumi võtma? Psühhiaater-psühhoterapeut rõhutab, et hirm on eluliselt tähtis tunne, mis aitab meil ellu jääda.
„On normaalne karta reaalseid ohte. Me kardame instinktiivselt madusid ja ämblikke, sest osa neist võib olla mürgine. On normaalne karta kurje, agressiivseid inimesi, kes ähvardavad meile haiget teha. On normaalne tunda hirmu sõjaohu ees. Kui olukord ohustab tõesti elu, on hirm tervislik ja vajalik,“ ütleb Respublikinės Klaipėdos ligoninės psühhiaater-psühhoterapeut Aringas Vagonis.
„Muretsema peaks siis, kui tegelikku eluohtu ei ole, kuid hirmu kogetakse nii, nagu see oht oleks täiesti reaalne,“ lisab ta. Inimesele endale võib siiski tunduda, et oht on väga tõeline, mistõttu olukorra kainemaks hindamiseks on hea rääkida oma hirmudest lähedastega.
„Tasub järele mõelda ja sellest teistega rääkida. Selline vestlus aitab võrrelda, kas ka teised tunnevad end samades olukordades sarnaselt. Võib olla, et kogetav hirm on paljudele ühine – nii oli COVID-19 pandeemia ajal või praegu sõjaohu tingimustes. Kuid kui hirm halvab, piirab elu ja ei luba teha seda, mida soovite, tuleks abi küsida psühholoogilt või psühhoterapeudilt,“ selgitab A. Vagonis.
Krooniline hirm kurnab kogu organismi
Abi otsida tasub, sest hirm kahjustab nii elu kui isiksust. „Suurimat kahju tervisele teeb pikaajaline hirm, mida nimetame krooniliseks stressiks. Lugematud teadusuuringud näitavad, et krooniline stress kurnab organismi, nõrgestab immuunsüsteemi ja kahjustab otseselt nii füüsilist tervist kui ka elukvaliteeti. Kui kogeme kroonilist stressi, ei ole enam nii tähtis, mis seda põhjustab – seda tuleb ravida,“ selgitab arst.
Ta juhib tähelepanu, et inimesed võivad hirmu ka eitada, ja nimetab seda üheks suurimaks kahjustuseks, mida hirm võib teha. „Foobiad kujunevad sageli välja varases lapsepõlves ja inimene, kellel puudub võrdlusmoment, ei pruugi üldse aru saada, et tema reaktsioonid on ülemäära tugevad,“ märgib A. Vagonis.
See avaldub ka suhtumistes igapäevaelus. „See võib väljenduda ohtlikes uskumustes ja reaalsuse eitamises. Näiteks veendumuses, et vaktsiinid on kahjulikud või et ohtlikke nakkushaigusi ei eksisteerigi,“ kirjeldab ta.
Kuidas end ise aidata?
Lõppkokkuvõttes tekib paratamatult küsimus: kuidas hirmuga toime tulla ja kuidas seda ületada? „Kõigepealt peame leppima sellega, et hirm on normaalne tunne,“ soovitab psühhiaater-psühhoterapeut. Tema sõnul ei maksa hirmu alla suruda ega ignoreerida, vaid õppida sellele teadlikult reageerima.
„Kui hirm tuleneb reaalsest ohust, on parim vastus tegutsemine: valmistuda võimalikuks kriisiks, panna gripihooajal ette mask, otsida turvalisem koht. Julge olemine ei tähenda hirmu puudumist, vaid tegutsemist vaatamata hirmule,“ rõhutab A. Vagonis.
Paljudele on tuttav tunne, et hirm halvab tegutsemisvõime ja selle asemel, et midagi olukorra parandamiseks ette võtta, jäetakse kõik hoopis tegemata. „Hirmust tingitud tardumus on loomulik reaktsioon, kuid see on harva päriselt kasulik,“ märgib arst.
„Kui teil on foobiad, mis piiravad igapäevaelu või muul moel takistavad elamist, tuleks neid lahendada psühhoterapeudi abiga. Kui foobiad tekitavad ränka kannatust või paanikahooge, tasub psühhiaatriga arutada ka ravimravi võimalusi. Kaasaegsed ravimid võivad olla tõhusad hirmusümptomite leevendamisel ja anda hingamisruumi, mida on vaja psühhoteraapia alustamiseks,“ ütleb A. Vagonis.
Tuntud inimesed, kes samuti kardavad
Lady Gaga
Laulja Lady Gaga on üks neist kuulsustest, kes räägib väga palju vaimsest tervisest. Ta võitleb depressiooni, ärevuse ja traumajärgse stressihäirega. Kuigi ta ei saa neist tunnetest täielikult vabaneda, rõhutab ta, et nendega on siiski võimalik elada.
Whoopi Goldberg
Näitleja Whoopi Goldberg kannatab aerofaobia ehk lendamise hirmu all. See sai alguse lapsepõlves ja tugevnes aastaid hiljem pärast lennuõnnetuse pealt nägemist. Pärast pikka pausi lendas ta esimest korda uuesti alles 2022. aastal.
Selena Gomez
Laulja ja näitleja Selena Gomez on rääkinud paanikahoogudest, mis tekivad enne lavale minekut või vahetult pärast seda. Lisaks on tal tulnud toime tulla ka tõsiste terviseprobleemidega – luupuse tõttu tehti talle neerusiirdamine.
Ariana Grande
Laulja Ariana Grande on alati tundnud ärevust, kuid eriti tugevad ja füüsiliselt tuntavad paanikahood algasid pärast enesetaputerroristi rünnakut Manchesteri areenil. Ärevuse tõttu on tal tulnud mõni kontsert ära jätta. Ariana Grande on juba aastaid regulaarselt teraapias käinud.
Kim Kardashian
Tele- ja meediatäht Kim Kardashian kogeb pärast Pariisis toimunud röövi ning COVID-19 pandeemiat agorafoobiat. Ta kardab õnnetusi ja rahvarohkeid, suletud ruume.
Prints Harry
Prints Harry hakkas pärast ema, printsess Diana surma, kannatama korduvate paanikahoogude all. Abi otsis ta alles peaaegu kolmekümneselt, näidates oma loost, kui oluline on õigel ajal käe sirutada.
Michael Phelps
Olümpiavõitja, 28 olümpiamedali omanik, ujuja Michael Phelps teab väga hästi, mida tähendab mõelda enesetapule ja kogeda sügavat depressiooni. Ta on korduvalt avalikult rääkinud oma ärevusest. Sellest hoolimata on ta üks maailma kuulsamaid sportlasi – hea näide sellest, et ka väga edukad inimesed ei ole hirmu ja vaimse valu eest kaitstud.
