Vesi on vaikne jõud, mis hoiab autotööstust käigus. Alates värvikambritest kuni jahutustornideni – ilma veeta ei sünni tehases ükski auto. Samal ajal sunnib kliimamuutus tootjaid arvestama iga kasutatud liitriga.
Kas autot saab valida ka selle järgi, kui säästlikult see on toodetud?
Üha rohkem tootjaid võtab kasutusele vee kokkuhoiu ja taaskasutuse lahendusi. Nende kasu ei piirdu ainult väiksema keskkonnamõjuga – need mõjutavad otseselt ka ostjaid, avades uusi võimalusi targa ja teadliku tarbimise jaoks.
Autode valimisel mõeldakse tavaliselt hinnale ja tehnilistele näitajatele, kuid üha enam tekib küsimus: kas võiks arvesse võtta ka sõiduki tootmise keskkonnasäästlikkust?
Ostjad veel kõhklevad, tootjatel valikut pole
Autode arvustaja Vytenis Kudarauskas märgib, et ostjaid, kes uurivad tootjate keskkonnategevust ja võtavad selle auto valikul eraldi kriteeriumina arvesse, on veel vähe. See teema on aga väga oluline just tootjatele endile: nad peavad vastama karmimatele keskkonnanõuetele, suurendama taastuvenergia kasutamist, ringlusse võtma ja taaskasutama materjale jne.
„See ei tähenda, et ostja, keda see teema ei huvita, ei tunneks nende lahenduste mõju lõpptootes,“ selgitab ajakirjanik. „Ühelt poolt nõuavad sellised muutused suuri investeeringuid, kuid pikemas plaanis aitavad need vähendada tootmiskulusid ja muuta ettevõtte vähem sõltuvaks välistest energiaallikatest.“
Taastuvenergia jõuab ka Baltikumi ostjani
Keskkonnasõbralike lahenduste mõju jõuab otseselt ka Eesti ja teiste Balti riikide autojuhtideni. Näiteks Tšehhis Nošovice linnas tegutsev tehas „Hyundai Motor Manufacturing Czech“ (HMMC), kus pannakse kokku enamik Baltikumi jõudvaid populaarseid kompaktseid krossovereid Hyundai Tucson, on saavutanud taseme, kus kogu kasutatav elekter pärineb 100% ulatuses taastuvatest energiaallikatest. See on esimene sellise tasemeni jõudnud Hyundai tehas kogu maailmas.
V. Kudarausko sõnul paigaldavad tootjad sageli hiiglaslikele tehasekatustele päikesepaneele. Mõned ettevõtted rajavad ka oma tuulegeneraatoreid, mis vähendavad nii tootmise käigus tekkiva CO₂ hulka kui ka kindlustavad stabiilse energiakulu.
„Kui elektrit toodetakse gaasi, kivisöe või muu fossiilkütuse abil, sõltub selle hind tooraine hinnast. See tähendab, et hinnatõus kandub üle tootmiskuludesse ja lõpuks ka auto lõpphinda. Oma energiavarustust kindlustades ja materjale ringlusse võttes saavad tootjad mitu olulist kasu: optimeerivad tootmiskulusid, vähendavad CO₂ emissioone ja muutuvad iseseisvamaks. Lõppkokkuvõttes võidab ka ostja, kellel on võimalik soetada auto konkurentsivõimelisema hinnaga,“ rõhutab ta.
Vesi – kallis ja piiratud ressurss
Kuigi autotehastes räägitakse kõige rohkem energiatarbimisest, muutub üha olulisemaks näitajaks ka vee kasutamise efektiivsus. Taust on globaalne: ÜRO 2024. aasta ülemaailmne vee arenguaruanne hoiatab kasvava veepuuduse riski ning parema veekäitluse vajaduse eest – tööstus ei ole siin erand.
Tšehhis kasutatavad Korea tootja lahendused ei piirdu ainult energiaga. „Hyundai“ Nošovice tehase värvimisoskonnas rakendatud vee taaskasutussüsteem aitab igal aastal säästa umbes 17,28 miljonit liitrit vett ja vähendada kulusid ligikaudu 91 000 euro võrra. Tootja sõnul on sellel väga käegakatsutav mõju: see vähendab keskkonda paisatava reovee hulka ning aitab säästa loodusvarasid.
Viieteistkümne aastaga on selles tehases toodetud üle 4 miljoni auto, millest enam kui 70% moodustab mudel Tucson. Seega võivad just selle mudeli valinud Eesti ja teiste Balti riikide juhid põhjendatult tunda, et nad toetavad keskkonnasäästlikumaid tööstusprotsesse Euroopas.
Vee kokkuhoid levib üle Euroopa
Vee säästmise algatused levivad kiiresti üle Euroopa. Näiteks BMW kontserni Leipzigi tehases Saksamaal töötab juba mitu aastat suletud veeringluse süsteem, mis võimaldab vähendada veekasutust kuni 40% võrreldes tavapäraste tootmisprotsessidega.
„Toyota“ tehases Burnastonis Ühendkuningriigis aitavad reovee puhastamise ja taaskasutamise tehnoloogiad igal aastal kokku hoida üle 75 miljoni liitri vee. „Volkswageni“ Wolfsburgi tehas on aga alates 2010. aastast ellu viinud programmi „Think Blue. Factory“, mis hõlmab vee säästmist, reovee tagasiringlust ning uuenduslikke filtreerimissüsteeme. Selle tulemusel on veekasutust rohkem kui kümne aasta jooksul vähendatud üle veerandi.
Need näited näitavad, et autotootjad suhtuvad vee säästmisse väga tõsiselt ning tänased tehnoloogiad võimaldavad seda teha väga tõhusalt.
Vesi kui uus oluline valikukriteerium
Vastutustundlik vee kasutamine autotööstuses on üha sagedamini avalikult jälgitav näitaja. Paljud tootjad avaldavad oma tehaste aruandeid ning jagavad andmeid keskkonnategevuse ja säästlikkuse kohta nii partnerite kui ka klientidega. Nii muutuvad need näitajad kättesaadavaks kõigile, kelle jaoks need on olulised.
Balti riikide poliitilisel tasandil kõlab üha enam ettepanekuid, et targa ja säästva tootmise näitajad tuleks siduda avalike hangetega. See tähendaks, et autosid ostvad avaliku sektori asutused peaksid lisaks hinnale, tehnilistele omadustele ja CO₂ emissiooni näitajatele arvesse võtma ka kaitstud tootmisprotsesside keskkonnasõbralikkuse.
Selline praktika võimaldaks ostjatel saada teavet selle kohta, kui palju vett tootmise käigus säästeti, kui palju vähendati keskkonnamõju ning milline on auto kogu elukaare mõju keskkonnale. Nii saaksid nad teadlikumalt toetada keskkonnasäästlikumat transporditulevikku.
Ekoloogilisus kui uus normaalsus
„Sellest, et hinnatakse ja mõõdetakse auto kogu mõju keskkonnale, alates tootmisest kuni materjalide ringlussevõtuni, peakski saama uus standard – mitte ainult avalike hangete puhul,“ rõhutab V. Kudarauskas. „Kui räägime vajadusest vähendada keskkonnamõju terviklikult, ei piisa ainult sõiduki kasutusfaasis tekkiva jalajälje hindamisest. Tähtis on ka see, kuidas auto toodetakse ja kuidas selle materjalid hiljem uuesti kasutusse jõuavad.“
Ta lisab, et kõige sagedamini näeme avalikult vaid üht näitajat – CO₂ emissioon kilomeetri kohta. Tegelik keskkonnamõju aga algab juba siis, kui auto on alles tootmises, ammu enne seda, kui see maanteele jõuab.
„Seega, kui on võimalik neid andmeid täpselt mõõta ja avalikult esitada, tuleks neid ka <strongteadlikult väärtustada. Eriti nüüd, kui keskkonnateemad pälvivad üha rohkem tähelepanu,“ võtab ta teema kokku.
