Respublikliku Šiauliai haigla arstid Justas Lideikis ja Paulius Radziminskas võivad pärast kolme kuud kestnud igapäevast võitlust patsiendi elu eest nüüd kergemalt hingata – 61-aastane patsient, kes põletas keemilise vedelikuga läbi nii söögitoru kui ka hingetoru, on tagasi tavapärase elu juures.
Tume prognoos, mis ei täitunud
Prognoosid olid masendavad: isegi kui ta ellu jääb, ei saa ta enam ise süüa ega hingata ilma torude abita. Tänu reanimatoloogide, pulmonoloogi ja rindkerekirurgi ühistele jõupingutustele sündis aga tõeline edulugu. Selle aluseks olid õigeaegne diagnoos, kiire ravitaktika valik, erialadevaheline koostöö kirurgidega ning kõrgeimal tasemel teostatud protseduur – hingetoru bužeerimine elektrokaustika abil.
Eduka ravi käigus suudeti kontrolli alla saada ka eluohtlikud infektsioonid: taastati neeru- ja südamefunktsioon, raviti kopsupõletik ja sepsis.
„Õnn on teda elusana näha“
Neljas kuu pärast ravi algust tunneb radviliškis elav Arūnas Arbatauskis, et on teel paranemise poole: ta saab juba süüa tavalist toitu ja hingab iseseisvalt. Ta mõistab, et tagajärjed jäävad kogu eluks, kuid nii tema kui ka abikaasa Laimutė Arbatauskienė on äärmiselt tänulikud Respublikliku Šiauliai haigla arstidele, kes andsid talle teise võimaluse elada täisväärtuslikku elu.
Seda, mis Arūnasega täpselt juhtus, ei õnnestunud perel välja selgitada, sest mees ise ei mäleta midagi. 24. juunil märkas abikaasa tema kummalist käitumist: mees kõndis kael veidralt ette sirutatud, hakkas lämbuma. Järgmisel hommikul hakkas ta kokku kukkuma, ei rääkinud enam ja naine otsustas kutsuda kiirabi. Arūnas viidi Radviliškise haiglasse, kus talle osutati vajalikku abi ja ta paigutati üheteistkümneks päevaks intensiivravi osakonda.
Laimutė, kes ei lahkunud mehe kõrvalt mitte päevakski, teadis arstide sõnade järgi, et tema kõri on „nagu puder“, ning oli valmistunud kõige hullemaks: „Ta ei saa enam kunagi normaalselt süüa ega ise hingata.“
Eluohtlik kahjustus ja esmane abi
Tundmatu päritoluga alkoholisurogaadi joomine põhjustas hingamispuudulikkuse. Radviliškise haiglas tehti kiiresti trahheostoomia, sest ülemised hingamisteed olid paistes ja läbimatud – kõriturset saatis striidor ehk vilisev lisahääl sissehingamisel. Hingamispuudulikkus süvenes. Pärast üheteistkümmet päeva koomaseisundis intensiivravis viidi patsient edasi Respubliklikku Šiauliai haiglasse.
„Ma sõitsin temaga kõikjale kaasa,“ meenutab Laimutė kolme kuu pikkust ränka raviteekonda, mida on tal siiani raske emotsioonideta jutustada. Pikka aega ei rääkinud arstid sugugi tulevikust, vaid kirjeldasid ainult hetkeolukorda. „Kui tal hakkas natuke parem ja ta ise juba süüa küsis, oli see tohutu rõõm,“ ütleb naine. Mõlemad abikaasad on erakordselt tänulikud pulmonoloog Justas Lideikisele ja rindkerekirurg Paulius Radziminskasele, kes mitte ainult ei päästnud Arūnase elu, vaid taastasid ka tema elukvaliteedi.
Muuttuv seisund ja korduvad uuringud
8. juulil, kui Arūnas Arbatauskis toodi Respublikliku Šiauliai haigla kirurgia intensiivravi osakonda, kutsuti Pulmonoloogia osakonna juhataja, pulmonoloog Justas Lideikis hindama patsiendi hingamisteid pärast alkoholisurogaadi tekitatud põletusi.
Diagnoosi täpsustamiseks tehti bronhoskoopia nii trahheostoomia kaudu kui ka nina kaudu. Esimese bronhoskoopia käigus selgus, et hingamispuudulikkuse põhjuseks oli kudede turse ja hingetoru terviklikkuse kahjustus häälepilu all. Trahheostoomiast allpool põletuse tunnuseid ei leitud. Soovitati konservatiivset ravi ja stabiliseerunud seisundis viidi patsient üle Tuberkuloosi ja kopsuhaiguste kliiniku Pulmonoloogia osakonda.
Peagi seisund taas muutus ja otsustati teha teine bronhoskoopia. Videobronhoskoopia käigus avastati kõhrefragmendid, mis põhjustasid mitte ainult kudede turset, vaid ka hingetoru valendiku sulgumise. Kõhre tükid eemaldati ja valendik avardus. Trahheostoomia eemaldati ning patsiendi hingamine muutus vabaks.
Ravi käigus kujunes patsiendil välja kopsupõletik, mis halvas enesetunnet. Paar päeva proovis Arūnas süüa ise, kuid tundis neelamisel, et toit satub hingamisteedesse.
Eluohtlik fistul hingetoru ja söögitoru vahel
Otsustati teha kolmas bronhoskoopia. Selle käigus märgati endise trahheostoomia piirkonnas, hingetoru ja söögitoru vahel tekkinud fistulit. „Põhjuseks võis olla kas kiirustades tehtud trahheostoomia, mille käigus vigastati söögitoru, või alkoholisurogaadi põhjustatud söögitoru põletus ja selle tüsistus hingetorus,“ selgitab pulmonoloog.
Operatsioon kui ainus võimalus
Pärast fistuli diagnoosimist oli vaja rindkerekirurgi sekkumist. Korraldati patsiendi ületoomine Klaipėda ülikooli haiglasse operatiivseks raviks.
Respublikliku Šiauliai haigla rindkerekirurg Paulius Radziminskas tegi söögitoru plastika ja hingetoru resektsiooni – erakordselt keeruka operatsiooni, sest üheaegselt tuli taastada kahe organi terviklikkus, eemaldada kahjustatud osad ning ühendada terved koed. Kahe tunni pikkuse operatsiooni käigus eemaldati umbes kahesentimeetrine hingetoru lõik, tehti ringresektsioon ja korrigeeriti söögitoru defekt.
Patsiendi toitmine tagati ajutiselt gastrostoomi kaudu. Rindkerekirurgi sõnul oleks ilma selle operatsioonita pidanud patsient kogu elu elama trahheostoomi ja gastrostoomiga – hingates üksnes kaela kaudu sisestatud toru abil ning saades toitu kõhu eesmisele seinale tehtud ava kaudu paigaldatud sondi kaudu, nagu prognoosisid ka esmast abi andnud arstid.
Operatsioon, millega P. Radziminskas andis patsiendile võimaluse taas loomulikult hingata ja süüa, oli kirurgile endale samuti suur väljakutse, sest sellises mahus sekkumist tegi ta esimest korda. Samas andis ta olulise panuse väga harvaesineva eduka ravijuhtumi kujunemisse.
Võitlus elu eest jätkub
Vahetult pärast operatsiooni jõudis Arūnas vaid lühidalt paremat enesetunnet nautida, sest tekkis infektsioon. Seejärel toodi ta edasiseks raviks ja lisainterventsioonideks tagasi Šiauliaisse. Respiblikaalse Šiauliai haigla Tuberkuloosi ja kopsuhaiguste kliiniku Pulmonoloogia osakonda naastes diagnoositi tal südamepuudulikkus, neerupuudulikkus, kopsupõletik ja sepsis, hingamisel oli taas kuulda striidori – võitlus elu eest jätkus veel terve kuu.
Striidor oli operatsioonijärgne tüsistus, seotud nii sekkumiste kui ka varasema kaasneva patoloogiaga ning raskendas patsiendi hingamist. Kõigepealt stabiliseeriti aga elutähtsad funktsioonid: taastati neerude ja südame töö, raviti kopsupõletik ja sepsis.
Ebatraditsiooniline lahendus: korduvad bronhoskoopiad
Kopsupõletiku ravis tuli kasutada ebatraditsioonilist lähenemist. Pulmonoloog Lideikis tegi veel ühe – juba neljanda bronhoskoopia, mille käigus puhastati hingamisteed kogunenud sekreedist. Pärast seda hakkas patsient kiiremini paranema ja seisund stabiliseerus.
Paraku vaid lühikeseks ajaks – striidor püsis. Arst teadis, et vajalik on veel üks, viies bronhoskoopia, mille eesmärgiks oli ravida pärast hingetoru resektsiooni tekkinud hingetoru stenoosi. Hingetorusse olid moodustunud vohandid, mis kitsendasid valendikku ning takistasid normaalset hingamist.
Selle bronhoskoopia käigus tehti hingetoru bužeerimine ja kasutati elektrokaustikat. Eemaldati granuleeriv ja muu liigne sidekude, hingetoru valendik avardus, striidor kadus ja patsient hakkas vabalt hingama. Protseduuri järel tüsistusi ei esinenud. Pärast kolme kuud kestnud ravi kolmes erinevas haiglas sai patsient lõpuks koju. Edaspidi on planeeritud kontrollbronhoskoopia, sest sageli tuleb hingetoru bužeerimist korrata.
Kuu aega hiljem tehti Klaipėda ülikooli haiglas gastroskoopia, hinnati söögitoru seisundit, eemaldati sond ning patsiendile lubati iseseisev suukaudne toitmine.
Hingetoru bužeerimine – tipptaseme protseduur
Respubliklikus Šiauliai haiglas teostati Arūnasele viienda bronhoskoopia käigus hingetoru bužeerimine koos elektrokaustika kasutamisega – see on eriti kõrge tasemega protseduur, mida üheski teises Põhja-Leedu haiglas ei tehta. Protseduuri eesmärk oli hingetoru valendiku laiendamine.
„Šiauliais tehakse nii keerukaid protseduure, et me ei jää kuidagi alla riigi suurtele keskustele,“ ütleb pulmonoloog J. Lideikis, kes on viimased kolm aastat haiglas rakendanud bronhoskoopilisi ravivõtteid, kasutades keerukat kombineeritud endoskoopilist aparatuuri.
Arsti algatusel on nende aastate jooksul mitte ainult soetatud vajalik aparatuur ja instrumendid, vaid ka järjepidevalt kogutud kogemusi. Endoskoopilised seadmed võivad selliste protseduuride jaoks olla nii elektrilised kui ka mehhaanilised. Elektrokirurgilised vahendid – endoskoopilised skalpellid ja tangid – on vajalikud mitte ainult kudede eemaldamiseks, vaid ka tugeva verejooksu korral. „Iga sammu juures tuleb olla valmis veritsust kohe peatama. Kui protseduuri teha rutakalt, võib patsient väga kiiresti verest tühjaks joosta ja surra otse protseduuri ajal,“ selgitab arst, rõhutades nii protseduuri keerukust kui ka ohtlikkust. Arst ei tohi kiirustada: „Kiirustades võib vigastada veresoont ja esile kutsuda massiivse verejooksu, mida ei pruugi enam õnnestuda peatada ning patsient võib lämbuda omaenda verest. Need protseduurid on väga täpsed, aeglased ja riskantsed ning ka arstil endal on suur pingekoormus,“ räägib ta, rõõmustades samas, et tema praktikas ei ole seni esinenud komplikatsioone.
Pilk tulevikku: uued endoskoopilised võimalused
Pulmonoloog Justas Lideikis valmistub järgmiseks sammuks – rigidseks bronhoskoopiaks ning bužeeritud hingetorude ja taasavatud bronhide stentimiseks. Selle protseduuri käigus paigaldatakse hingamisteede sisse spetsiaalne stent, mis aitab hoida valendikku kauem avatuna. Pärast rekanaliseerimist ja stendi paigaldamist tunneb patsient kergemat hingamist kohe.
Nende protseduuride jaoks on haiglal vaja täiendavaid instrumente, mis on juba hangete plaanidesse kantud. Nii jätkub töö selle nimel, et patsiendid saaksid Šiauliais tipptasemel endoskoopilist ravi, ilma et peaksid alati pealinna sõitma.
