Suezi lahe piirkonda, mis eraldab Aafrikat ja Aasiat, peeti pikka aega paigaks, kus tektoonilised protsessid on peatunud. Teadlased väitsid, et laamade liikumine lõppes siin umbes viis miljonit aastat tagasi, mistõttu laht ei muutunudki ookeaniks. Uued uuringud näitavad aga, et see lugu pole täielik ja vajab põhjalikku ümberhindamist.
Muuttuv arusaam laamade liikumisest
Umbes 28 miljonit aastat kestnud Araabia ja Aafrika laamade lahknemist peeti seni täielikult lõppenud protsessiks. Arvati, et maakoor hakkas tasapisi vähem rebenema, kuni lõhenemine sootuks seiskus, jättes järele vaid madala ja rahuliku lahe ilma aktiivse tektoonilise tegevuseta. See käsitlus domineeris aastakümneid teaduskirjanduses ja seda peeti usaldusväärseks selgituseks.
Värskemad vaatlused ja analüüsid viitavad aga sellele, et lõhenemine ei kadunud, vaid üksnes aeglustus. Viimased mõõtmised näitavad, et Suezi laht laieneb endiselt, kuigi väga aeglaselt. See muudab oluliselt senist arusaama laamtektoonika arengust ning seab kahtluse alla kaua kehtinud teoreetilise mudeli.
Vanim käsitlus: „nurjunud“ lõhenemistsoon
Suezi lahte peeti klassikaliseks näidiseks nn nurjunud lõhest, mis on oma aktiivsuse täielikult kaotanud. Pikki aastaid valitses seisukoht, et just siin on tektoonilised protsessid lõplikult seiskunud ning ei mõjuta enam oluliselt Maa pinda. Sellelt lähtuvalt kujuneski teooria, et lõhenemistsoonid kas:
- arenevad edukalt välja uueks ookeaniks või
- jäävad sootuks seisma ja „külmuvad“.
Ometi hakkasid teadlaste tähelepanu köitma märgid, mis selle pildi kahtluse alla seadsid. Aeg-ajalt registreeritakse piirkonnas väikseid maavärinaid, mõnes tsoonis on maa-ala märgatavalt tõusnud ning iidseid korallrahusid leidub praegu tunduvalt üle merepinna. See kõik viitab jätkuvale liikumisele, mitte täielikule vaikelule.
Uued uurimismeetodid ja tõendid
Värskes uuringus analüüsiti umbes 300 kilomeetri pikkust lõhenemistsooni, võrreldes maastiku reljeefi ja jõgede orgude kuju. Jõgede pikilõiked paljastasid ebakõlasid, mida ei saa seletada ainuüksi loodusliku erosiooniga. See osutab, et piirkonnas toimuvad endiselt aeglased, kuid püsivad tektoonilised muutused, mis mõjutavad maapinna kõrgust ja vormi.
Olulist lisakinnitust andsid ka korallrahude uurimised. Osa neist on tekkinud kunagi vahetult merepinnal, kuid nüüd asuvad kuni 18 meetri kõrgusel. Selline tõus on võimalik vaid siis, kui maapind on väga pika aja jooksul aeglaselt kerkima jäänud. See tähendab, et laamad ei seisa, vaid liiguvad endiselt – lihtsalt inimelu mõistes vaevumärgatava kiirusega.
Miks lõhenemine siiski ei peatunud?
Teadlaste hinnangul aeglustus protsess siis, kui tektooniline aktiivsus kandus edasi Surnumere piirkonda. Sinna hakkas kujunema uus laamapiir ning osa pingetest ja jõududest suunati teise suunda. Sellest hoolimata jäi Suezi lahe piirkond aktiivseks ning liigub edasi mõne kümnendiku millimeetri võrra aastas.
Selline tempo on võrreldav aeglase laienemisega Ameerika Ühendriikide lääneosas, kus tektooniline venitus on kujundanud ulatuslikke mäeahelikke ja orgusid. Selliseid piirkondi nimetatakse laamade venitusstruktuurideks, mis näitavad, et väga aeglane liikumine võib jätkuda miljoneid aastaid ka ilma selgelt eristuva uue ookeani tekketa.
Laiem tähendus teadusele ja ohutusele
Uuringu tulemused seavad küsimärgi alla mitmete teiste maailmas asuvate „uinuvate“ lõhenemistsoonide tõelise staatuse. Teadlased soovitavad need piirkonnad uuesti läbi vaadata, kasutades kaasaegseid mõõtmis- ja analüüsimeetodeid. Väga võimalik, et paljud neist pole sugugi täiesti seiskunud, vaid liiguvad vaevumärgatava, kuid järjepideva kiirusega.
See teadmine on oluline ka piirkondliku ohutuse ja riskihindamise seisukohalt. Isegi aeglane laamade liikumine võib suurendada maavärinate tõenäosust, mistõttu tuleb ajakohastada nii seismilisi riske kui ka ehitusnorme. Avastus näitab, et Maa tektooniline süsteem on oluliselt dünaamilisem ja elavam, kui seni eeldatud – isegi näiliselt rahulikud piirkonnad võivad jätkuvalt vaikselt, ent järjekindlalt muutuda.
