Vaid vaid 30 nanosekundit kestnud signaal, mis kosmosest kinni püüti, muutus teadlaste jaoks tõeliseks mõistatuseks. Esialgu arvati, et see võib pärineda mõnest kaugest tähesüsteemist või koguni tundmatust galaktikast.
Peagi selgus aga hoopis midagi muud. Signaali allikas oli üllatavalt lähedal – otse Maa orbiidil. Ebatavaline oli see, et nii lühike ja intensiivne impulss ei tulnud mitte aktiivsest süsteemist, vaid objektist, mille paljud olid juba ammu maha kandnud – aastaid kasutuseta seisvast satelliidist „Relay 2“.
See avastus näitas, et kosmos, isegi see kiht otse meie peade kohal, on endiselt täis saladusi. Nagu selgus, võivad ka ammu lõpetatud missioonidega satelliidid, mis on juba pool sajandit „vaikinud“, end ühtäkki taas meelde tuletada.
Ehkki antud juhul oli tegemist tõenäoliselt loodusliku füüsikalise väljalaskega, mitte teadlikult suunatud signaaliga, on juba ainuüksi see fakt tekitanud elavat arutelu teadlaste seas, kes uurivad kosmilise vaikuse harvaesinevaid katkemisi.
Situatsioon ei tõstata küsimusi üksnes tehniliste põhjuste kohta, vaid tuletab meelde ka seda, et Maa ümber tiirlevad lisaks aktiivsetele seadmetele ka unustatud aparaatid, mis võivad endiselt tekitada ootamatuid impulsse.
See on ühtaegu nii võimaliku ohu allikas kui ka uus infotallikas, mis aitab paremini mõista, mis meie planeedi ümbruses tegelikult toimub.
Signaal minevikust
2024. aasta 13. juunil registreeris raadioteleskoopide võrk Australian Square Kilometre Array Pathfinder (ASKAP) lühikese, kuid erakordselt tugeva signaali. See kestis vaid umbes 30 nanosekundit, kuid sellest piisas, et tekitada suure küsimuste laine.
Algul arvati, et signaal võib olla pärit süvakosmosest, ent peagi sai selgeks, et selle allikas asub hoopis Maa läheduses.
Andmete üksikasjalik analüüs näitas, et signaal pidi tulema umbes 4500 kilomeetri kõrguselt, mis jääb juba madalale Maa orbiidile. Seejärel kontrolliti sadade satelliitide trajektoore, et selgitada, milline neist võis olla signaali allikas.
Kõigi võimalike variantide seast eristus üks erakordse täpsusega – Ameerika satelliit „Relay 2“, mis on ametlikult loetud mittetoimivaks juba alates 1965. aastast.
Mis võis sellise signaali põhjustada?
Teadlased lükkasid kõrvale võimaluse, et „Relay 2“ oleks signaali tahtlikult saatnud – selleks puuduvad nii tehnilised eeldused kui ka sobivad süsteemid. Impulss oli liiga lühike, et seda saaks seostada toimiva sidekanaliga.
Palju tõenäolisemaks peetakse seda, et tegu oli elektrostaatilise laengu väljalaskega.
Sellised nähtused ei ole täiesti tundmatud. Näiteks on Arecibo teleskoop varemgi registreerinud sarnaseid väljalaskeid vanadelt satelliitidelt, kuigi need on tavaliselt kestnud pisut kauem.
Teine hüpotees seob juhtunut mikrometeoriidi tabamusega – tilluke kosmoseosake võis sattuda vastu satelliidi korpust, põhjustades plahvatusliku plasma vabanemise, millest omakorda tekkis raadiosignaal. See selgitaks, miks signaal oli üheaegselt nii lühike, tugev ja ilma igasuguse kodeeritud infota.
„Zombi“-satelliidid: surnud, kuid siiski elus
See pole esimene kord, kui juba ammu mahakantud satelliit annab endast „elu märku“. 1974. aastal orbiidile saadetud AMSAT-OSCAR 7 loeti mittetoimivaks alates 1981. aastast, mil selle akud rivist välja langesid.
Ometi ilmus 2001. aastal ootamatu üllatus – satelliit taastas ühenduse pärast 22 aastat kestnud täielikku vaikust. Selliseid seadmeid kutsutakse sageli „zombideks“, sest kuigi nende missioon näib olevat lõppenud, võivad nad ootamatult taas tööle hakata ja signaale edastada.
ASKAPi värske avastuse kohta avaldati artikkel teaduspublikatsioonide platvormil arxiv.org. Üks töö autoritest on Clancy James Austraalia Rahvusvahelisest Raadioastronoomia Uurimiskeskusest.
Temaga koos töötab ka Leedu päritolu teadlane Marcin Glowacki, kes on seotud koguni kolme tuntud teaduskeskusega – Austraalias, Ühendkuningriigis ja Lõuna-Aafrikas.
See avastus kinnitab taas, et ka kõige vanemad tehnoloogilised jäljed orbiidil võivad pakkuda uut teavet meie kosmilise keskkonna kohta. Teadlased loodavad, et tulevikus õnnestub tabada veelgi rohkem selliseid ootamatuid signaale – need võivad aidata paremini mõista mitte ainult füüsikalisi protsesse, vaid ka inimeste loodud objekte, mis jätkavad tiirlemist ümber Maa kaua pärast oma ametliku töö lõppu.
