Rohkem kui 50 aastat oldi teadusmaailmas veendunud, et Kuu pinnal ei saa rooste tekkida. Kuu kujutleti kuiva ja hapnikuvaesena, kus raua oksüdeerumine – ehk roostetamine – on põhimõtteliselt võimatu.
Hiina missioon seab vana arusaama kahtluse alla
Nüüd on see kindel veendumus tõsise kahtluse alla seatud. Hiina missioon „Chang’e-6“, mis tõi hiljuti Maale proovid Kuu lõunapooluse–Aitkeni basseinist, tegi ootamatu avastuse. Kogutud kivimites leiti mikroskoopilisi hematiidi ja maghemiidi kristalle – ehk teisisõnu, mikroskoopilist roostet.
Alates 1971. aastast valitses teadlaste seas veendumus, et rauaühendid ei saa Kuu pinnal olla stabiilsed. Kõik oksüdatsiooni jäljed, mida märgati „Apollo“ missioonide käigus, omistati Maa-poolsele saastumisele.
See seisukoht kujundas aastakümneid arusaama Kuust kui geoloogiliselt „surnud“ taevakehast. Esimesed praod sellesse teooriasse tekkisid alles 2020. aastal, kui instrumendi Moon Mineralogy Mapper andmed näitasid hematiidi olemasolu Kuu polaarpiirkondades.
2022. aastal tehtud „Chang’e-5“ missiooni proovide analüüs paljastas omakorda nanofaasilise magnetiidi jälgi. Need olid vaid esimesed vihjed, mis vajasid kinnitust. Nüüd on Shandongi ülikooli ja teiste Hiina uurimiskeskuste koostöös esitatud esimesed vaieldamatud tõendid, et rooste Kuu pinnal on päriselt olemas.
Meteorid kui rooste peamine „käivitaja“
Oluline on, et rooste jälgi leiti kindlat tüüpi kivimitest – nn brektsiatest. Need on kivimid, mis on moodustunud tugeva meteoriidilöögi mõjul sulanud ja seejärel kokku „tsementunud“ kildudest. Puutumata jäänud vulkaanilistes kivimites hematiiti ei leitud.
Teadlaste sõnul tähendab see, et rooste võis tekkida just katastroofiliste kokkupõrgete ajal – selliste nagu need, mis moodustasid lõunapooluse–Aitkeni basseini või Apollo kraatri.
Sellised hiiglaslikud löögid võisid ajutiselt luua kohalikke tingimusi, kus oli rohkem hapnikku ning kus rauaioonid said oksüdeeruda.
„Chang’e-6“ maandumispaik – üks kogu Päikesesüsteemi vanimaid ja suurimaid löögibasseine – oligi ideaalne koht selle hüpoteesi kontrollimiseks.
Kuna selle basseini pinda ei uputanud hilisemad laavavoolud, on see säilitanud muistsed katastroofijäljed peaaegu muutumatul kujul isegi miljardite aastate jooksul.
Rooste kui võimalik seletus Kuu magnetilistele anomaaliatele
Lisaks geoloogilisele tähtsusele võib see avastus aidata lahendada ka ühe vana mõistatuse – miks on Kuu pinnal täheldatud kohalikke magnetvälja anomaaliaid.
Ehkki Kuul puudub globaalne magnetväli, mõõdavad instrumendid teatud piirkondades siiski selgeid magnetilisi signaale.
Roostega seotud mineraalid, nagu magnetiit ja maghemiit, on küll suhteliselt nõrgalt magnetilised, kuid neist võib piisata, et olla nende kohalike magnetiliste anomaaliate allikaks. See võib selgitada, miks näiteks lõunapooluse–Aitkeni basseini läheduses on registreeritud magnetilisi signaale, mida klassikalise teooria järgi seal olla ei tohiks.
Uus peatükk Kuu ajaloos
See avastus on esimene otsene tõend, et tugevalt oksüdeerunud mineraalid võivad eksisteerida isegi Kuul, mida on seni peetud valdavalt „taandava“ (ehk vähendavate protsesside ülekaaluga) keskkonnaga taevakehaks.
See muudab põhjalikult meie arusaama Kuu nn redoksvõrdsest – st oksüdatsiooni ja reduktsiooni tasakaalust –, mis on kujundanud Kuu pinda miljardite aastate jooksul.
Väikesed roosteterad ei ole pelk geoloogiline pisidetail. Need on märk sellest, et Kuu ajalugu ja seal toimunud protsessid on olnud palju keerukamad, kui seni arvati.
„Chang’e-6“ toodud kivimid võivad avada täiesti uue etapi Kuu uurimises – sellise, mille käigus tuleb tõenäoliselt ümber kirjutada nii mõnigi õpik ja senine käsitlus meie ainsast looduslikust kaaslasest.
