Tänapäevases töökultuuris ei ole pingelised perioodid enam erand, vaid igapäevane reaalsus. Enne jõule tempo tavaliselt veelgi kasvab – kõik kiirustavad, püüavad kõigega valmis saada nii tööl kui ka kodus, valmistudes pühadeks.
On täiesti loomulik, et paljud tunnevad väsimust, pinget või märkavad, et pärast tööpäeva on üha raskem „välja lülituda“. Psühholoog ja teadveloleku (ingl. mindfulness) praktik Paulius Rakštikas rõhutab, et probleem ei ole tempo ise, vaid kuidas me seda kogeme: „Mida rohkem on intensiivsust, seda rohkem on vaja piire.“
Seetõttu on tema sõnul kõige olulisem valmistuda pingelisteks perioodideks teadlikult: planeerida selgelt, osata tähelepanu ümber lülitada ning ausalt hinnata, kui palju me tegelikult jaksame. Need on lihtsad, praktilised tööriistad, mis aitavad säilitada stabiilsuse isegi siis, kui ümberringi käib tõeline töömaraton.
„Tele2 Verslui“ taskuhäälingu „Emotsionaalne vastupidavus äris“ saatejuht Almantas Dulkys arutles koos P. Rakštikasega, kuidas kõige töömahukamatel aegadel iseendast mitte mööda joosta ja jääda teadlikuks.
„Jõulud on tulekul – aeg, mil justkui kõik peavad pööraselt palju töötama. Kuidas säilitada terve mõistus, kui töötadki pööraselt palju?“ küsib A. Dulkys retooriliselt.
P. Rakštikas ei varja, et elab ise üsna intensiivses rütmis: „Ma töötan intensiivselt. Ja kui puhkan – puhkan samuti intensiivselt. Aga mitte kõik ei ela nii ja see ei sobi kaugeltki kõigile.“ Tema puhkus on tihedalt seotud perega, kust ta ammutab kõige rohkem tähendust ja energiat: „Ma näen sügavat mõtet selles, et veedan perega kvaliteetaega. Suvel tahan nendega olla mitu kuud järjest, seetõttu pingutan muul ajal rohkem.“
Samal ajal rõhutab ta, et üks kindel mudel ei sobi kõigile: „Tasakaal ei ole kohustuslik. Ta on soovitatav. Kõik sõltub sellest, milles me ise oma elu mõtet näeme.“
Kus algab oma võimaluste ülehindamine?
Psühholoogi sõnul algab intensiivsusega seotud probleem sageli sellest, et inimesed ei teadvusta endale oma tegelikke piire: „Inimesed on siiralt altid oma piiratusi ignoreerima. Nad teevad rohkem, kui nad tegelikult suudavad, ilma et nimetaksid seda endalegi.“
Üks suuremaid eksimusi on mõelda, et pingelisel perioodil on vaja lihtsalt „lisada veel üks harjumus või praktika“: „Inimesed kujutavad ette, et intensiivsel ajal võivad nad teha kõike täpselt samamoodi edasi ja lisaks veel midagi uut. Kuid kui intensiivsus kasvab, ei piisa ainult millestki juurde panemisest — millestki tuleb ka loobuda.“
Intensiivsuse planeerimine on hädavajalik
P. Rakštikas ütleb, et tunneb väga hästi oma aastast rütmi: „Minu jaoks on kõige intensiivsem aeg alati sügis. Siis planeerin ma oma päevi poole tunni täpsusega, räägin plaanid läbi perega ja tõmban selged piirid.“ Tema põhimõte on lihtne ja kõigile rakendatav: „Mida rohkem intensiivsust, seda selgemad peavad olema piirid.“
Üks olulisemaid oskusi on tähelepanu ümberlülitamine: „Inimesed lõpetavad tööpäeva, kuid mõtted jäävad töö juurde. Lähevad magama – mõtlevad homsele. Keha on ühes kohas, aga pea hoopis teises. Seda on võimalik treenida.“
Miks on siin nii tähtis roll kehal? P. Rakštikase sõnul on „keha parim võti, et meel lahti lukustada“. „Kui püüate intensiivse mõttetöö sees oma mõtteid rahustada ainult mõtlemisega, ei juhtu suurt midagi. Kui aga muudate kehas olevaid aistinguid, muutub ka pea.“
Teda aitavad enim loodus, vesi ja erinevad meelelised praktikad. „Kui oled 10 aastat töötanud kontoris, siis metsa minnes ei pruugi sa alguses midagi erilist tunda. See on täiesti normaalne. See on nagu lihas, mida tuleb treenida,“ lisab ta.
Kui intensiivsus muutub kannatuseks
P. Rakštikas soovitab aeg-ajalt teadlikult seisatada ja endalt väga selgelt küsida: „Kuidas ma end tunnen selle intensiivsuse sees? Kas ma olen energiline? Või olen ma läbi põlenud?“ Ta rõhutab, et intensiivsus iseenesest ei ole ei hea ega halb: „Intensiivsus lihtsalt on. Oluline on see, kuidas sina seda läbi elad.“
Rääkides igapäevastest taastumise viisidest, meenutab A. Dulkys ka hobide olulisust. Näiteks piisab vahel lühikesest põgenemisest millegi juurde, mis pakub rõõmu: „Mul piisab kümnest minutist, et kitarri mängida, ja ma olen juba energiast laetud.“
P. Rakštikas nõustub, kuid rõhutab üht võtmetingimust: „Ilma tähenduseta ei tööta ükski praktika. Kui intensiivsus on sulle lihtsalt peale surutud ja selle mõte on hägune, ei ole inimesel motivatsiooni teha isegi neid kümmet minutit.“ Seetõttu peab esimene samm tema sõnul olema lihtne, aga vältimatu: „Teadvusta endale mõtet. Miks ma seda teen?“
Suurim kaitse läbipõlemise vastu – piirid
Taskuhäälingus „Tele2 Verslui“ sõnastab P. Rakštikas selle eriti selgelt: „Mida rohkem intensiivsust, seda enam on vaja piire.“
Piirid ei ole olulised ainult suhetes teistega, vaid ka igapäevastes harjumustes: „Piirid suhetes inimestega. Piirid erinevate tegevustega. Piirid oma tervisega. Kui ma suitsetan – siis vähemalt ei hakka ma pingelisel ajal suitsetama kaks korda rohkem.
Kui ma joon kohvi – siis mitte kakskümmend espresso’t päevas.“
Ja veel üks tähtis meeldetuletus: „Tervisega ei ole vaja tegeleda ainult siis, kui intensiivsus on kõige suurem.“ Nagu ta tabavalt ütleb: „Tehniline ülevaatus tehakse enne pikka sõitu, mitte pärast avariid.“
