USA presidendi Donald Trumpi reaktsioon Dmitri Medvedevi avaldustele tekitab tõsist muret. Briti poliitiku Bob Seely sõnul on tegu ohtliku olukorraga, kus tuumapoliitikat ei kujundata enam ekspertide kabinetis, vaid emotsioonide ja sotsiaalmeedia taustal.
Trumpi reaktsioon ja Kremli järeldused
Seely hinnangul annab see, et Trump reageeris kohe Venemaa provokatsioonidele ning saatis tuumaallveelaevad Venemaa rannikule lähemale, nüüd Kremlile signaali, et temast piisab internetis välja vihastada, et ta astuks konkreetseid samme.
„On hea, et Trump on lõpuks hakanud paremini mõistma Venemaa režiimi, kuid halb on see, et just reaktsioonid sellele hakkavad kujundama USA tuumapoliitikat,“ kirjutab Seely ajalehes „The Telegraph“.
Ta rõhutab, et eriti ohtlikuks muudab olukorra see, et nii tundlik teema nagu tuumaähvardused kandub üha enam üle sotsiaalmeediakeskkonda.
Piiri ületamine: tuumaallveelaevad Venemaa suunas
Seely meenutab, et oleme juba harjunud kuulma Venemaa juhtidelt tuumaähvardusi, kuid seekord on tema sõnul olukord ületanud varasemad piirid. USA president teatas avalikult, et andis käsu paigutada kaks tuumaallveelaeva Venemaa piiridele lähemale.
See on tema hinnangul vastus Medvedevi kommentaaridele, milles viimane kutsus Trumpi „meenutama filme elavatest surnutest“ ning viitas „surnud käe“ süsteemile – Nõukogude Liidu automaatsele vastulöögisüsteemile tuumarünnaku korral.
Emotsioonid, psühholoogia ja Venemaa strateegia
Seely hoiatab, et Venemaa on nüüd aru saanud: Trumpi saab mõjutada emotsioonide ja solvangutega, mis võib julgustada ohtlikke mängusid. Tema sõnul on Venemaa režiim juba ammu põhjalikult analüüsinud Lääne liidrite psühholoogiat ning tegutseb sageli etteennustatavate reaktsioonide alusel.
Selline areng muutub nüüd veelgi ohtlikumaks, sest isegi tuumateemadest on saanud sotsiaalmeedia pantvangid. Kuigi tuumarelva tegeliku kasutamise tõenäosus jääb endiselt väikeseks, ei ole see Seely sõnul siiski kunagi null.
Ta tuletab meelde, et alates 2005. aastast, mil Venemaa hakkas Ukrainale avaldama survet, on iga ebaõnnestunud katse lõppenud konflikti eskaleerumisega. Nii juhtus nii 2014. kui ka 2022. aastal.
„Eskalatsioon deeskalatsiooni nimel“ ja tuumadoktriini muutused
Briti poliitik juhib tähelepanu ka Venemaal sageli mainitavale „salajasele tuumadoktriinile“, mida osa analüütikuid kirjeldab kui „eskalatsiooni deeskalatsiooni nimel“. Selle loogika järgi antakse kiire ja piiratud tuumalöök selleks, et sundida vastast rünnakut katkestama.
Selline stsenaarium võiks tema sõnul alata demonstratiivse plahvatusega merel, seejärel järgneks löök inimtühjale maa-alale, siis mõnele sõjalisele objektile ning lõpuks taktikalised tuumalöögid reaalses konfliktis.
Ka Vladimir Putini hoiak tuumarelva kasutamise suhtes on ajas muutunud. Kui Venemaa 2014. aasta sõjaline doktriin lubas tuumalööki üksnes äärmusliku meetmena – vastuseks tuumarünnakule või otsesele ohule riigile –, siis 2020. aastal lisandus võimalus ennetavaks löögiks, näiteks olukorras, kus Venemaa kaotab väliste rünnakute tõttu kontrolli oma tuumajõudude üle.
2024. aastal ütles Putin juba otse, et isegi tavarelvastusega raketirünnak võib olla piisav põhjus tuumarelvaga vastamiseks.
Kas tuumaähvardused on bluff või reaalne oht?
Seely sõnul on ukrainlased juba ammu väitnud, et Venemaa tuumaähvardused on eelkõige maskirovka – katse varjata Venemaa tegelikku nõrkust ja tohutuid kaotusi. Kuid isegi kui neid ähvardusi peetakse tihti bluffiks, ei saa neid tema hinnangul täielikult kõrvale jätta.
„Lihtsaid lahendusi ei ole,“ rõhutab Seely. Tema sõnul on Putini režiim valmis sõda jätkama ega otsi rahu.
„Trumpi õnnestub kahjuks endiselt ninapidi vedada,“ märgib briti poliitik.
Ainus realistlik tee edasi
Seely hinnangul on ainus realistlik strateegia jätkata Ukraina õhutõrje tugevdamist ning püüda viia Venemaa sõjalisse tupikusse. Alles siis võib loota, et isegi kõige vihasem Kreml on sunnitud pidurdama.
Kõik muud alternatiivid on tema sõnul niivõrd õudsed, et neid ei tahaks isegi teoreetiliselt kaaluda.
