Kliimakriis sunnib inimkonda otsima uusi tooraineallikaid, mis võimaldaks rajada rohkem päikese- ja tuuleparke, suurendada akude tootmist ning vähendada fossiilkütuste kasutamist. Paraku on selles üleminekus peidus paradoks: vastuseid otsides jõuame maailma, mida pole seni peaaegu üldse uuritud – Vaikse ookeani sügavaimatesse piirkondadesse.
Seal, tuhandete meetrite sügavusel lainete all, asub üks Maa kõige vähem mõistetud ökosüsteeme. Just sinna liiguvad täna esimesed katseekspluatatsiooniks mõeldud kaevandusmasinad, jättes enda järele jälgi, mille paranemine võib sealsetel elukooslustel võtta sajandeid.
Avastatud on sadu seni tundmata liike
Hiljutised süvaveeuuringud Clarion–Clippertoni vööndis – hiiglaslikul alal Mehhiko ja Hawaii vahel – tõid kaasa avastusi, mis üllatasid isegi kogenud biolooge. Viie aasta jooksul veetsid teadlased merel 160 päeva, kogusid merepõhjast 4350 proovi ning uurisid loomi, kelle suurus ulatus vaid 0,3 millimeetrini. See on viimase kolmeteistkümne aasta suurim selle vööndi uuring ning tulemused paljastasid sadu liike, mida pole varem kuskil registreeritud.
Leitud elustiku hulgas on palju hulkharjasusse, vähke ja limuseid, kes on kohastunud elama täielikus pimeduses. Nende ainevahetus on nii aeglane, et elu kulgeb justkui aegluubis, vaevumärgatavas rütmis.
Üks muljetavaldavamaid avastusi on uus koralliliik Deltocyathus zoemetallicus. Seda on leitud ainult polümetalliliste konkreatsioonide ehk metalliderikaste maakivide pinnalt, mis katavad merepõhja. Irooniline ja traagiline on see, et just need maakivid on tööstuse peamine sihtmärk. Kui need välja kaevata, kaob korallilt mitte ainult elupaik, vaid ka tema olemasolu eeldus.
See näide toob hästi esile süvaveeökosüsteemide hapruse: need pole paindlikud ega kiiresti taastuvad nagu mets või niit. Teadlased juhivad tähelepanu, et kui Põhjameres leitakse ühest merepõhja proovist umbes 20 000 organismi, siis samasuur proov Vaiksest ookeanist annab vaid umbes 200 isendit. Isendeid on palju vähem, kuid liigirikkus on sarnane – see on märk, et kooslused on ülimalt tundlikud ja taastuvad väga aeglaselt.
Katsekaevandused jätavad jäljed sajanditeks
Jälgijad kartsid, et katseekspluatatsiooniks mõeldud kaevandusmasinad laastavad merepõhja täielikult, kuid esimesed tulemused on kahetised. Ökosüsteem ei saanudki niisugust šokki, nagu kardeti, ent arvud on siiski murettekitavad: seal, kus masinate rattad merepõhja puudutasid, vähenes loomade arvukus 37 protsenti ning liigiline mitmekesisus 32 protsenti. See pole lihtsalt „põhja üleskeeramine”. Süvavee protsessid kulgevad nii aeglaselt, et ühe masina ühekordne läbimine võib jääda nähtavaks kauemaks, kui meie kõige moodsamad tehnoloogiad üldse turul eksisteerinud on.
Eriti süngeks muutub pilt, kui vaadata konkreatsioonide tekkimise protsessi. Polümetalliliste maakivide moodustumine võtab tuhandeid, isegi miljoneid aastaid. Kui need ära korjata, jääb merepõhi paljaks – mitte ainult ilma metallidest, vaid ka ilma kolmemõõtmelise struktuurita, mis pakub elupaika tervetele liigikompleksidele. Metsa saab uuesti istutada, kuid süvavee merepõhja me uuesti „luua” ei saa. See ei ole taastuv ressurss, vaid geoloogiline fenomen, mis on välja kujunenud ajaskaalal, mida inimese eluiga ei hooma.
Rohepööre seisab silmitsi moraalse paradoksiga
Esmapilgul võib tunduda, et süvavee kaevandamist kritiseerivad teadlased jätavad tähelepanuta teise reaalsuse: kasvav metallinõudlus maapeal põhjustab samuti ränka kahju. Traditsiooniliste kaevanduste nimel raiutakse metsi, reostatakse vett ja lõhutakse kohalike kogukondade elu. Seetõttu väidavad mõned majandusteadlased ja tööstuse esindajad, et süvavee kaevandamine võiks olla „väiksem kurjus”.
Selline loogika lihtsustab tegelikkust ohtlikul moel. Vaikse ookeani põhi ei ole tühi kõrb, vaid unikaalne ökosüsteem, millel – nagu uusimad leiud näitavad – on üllatavalt suur bioloogiline mitmekesisus. Lihtsalt seni pole keegi seda tõsiselt proovinud tundma õppida.
Me ei tea, mida kaitseme – aga riskime kaotada pöördumatult
Olukorda muudab keerulisemaks tõik, et ligi 30 protsenti Clarion–Clippertoni vööndist on juba kuulutatud kaitsealadeks. Tegelikult ei tea teadlased aga kuigi täpselt, mida täpselt seal kaitstakse. See on võrreldav olukorraga, kus rajatakse vihmametsa reservaat teadmata, kas seal elavad papagoid, jaaguarid või hoopis midagi muud. Need alad on praegu pigem ennetav žest kui tõhus looduskaitse.
Selle segaduse taga on institutsionaalne vaakum. Rahvusvaheline merepõhja amet International Seabed Authority, mis loodi rahvusvahelistes vetes peetava kaevandamise reguleerimiseks, ei ole siiani vastu võtnud lõplikku Kaevandamise koodeksit – reeglistikku, mis määraks, kes, kus ja millistel tingimustel tohib metalle kaevandada. Eelnõu avaldati juba 2019. aastal, kuid otsuseid endiselt pole. See tähendab, et peaaegu pool planeedi pinnast – rahvusvahelised veed – asub praegu õiguslikus hallis tsoonis. Ning iga vaakum, kus põrkuvad hiiglaslikud majandushuvid, kujutab endast suurt ohtu elusloodusele.
Kas suudame juhtida midagi, mida me veel ei mõista?
Kõik need faktid viivad lõpuks ühe keskse küsimuseni: kas inimkond suudab vastutustundlikult majandada ressurssidega, mille bioloogilist ja ökoloogilist tausta me alles hakkame mõistma? Turuloogika ütleb, et nõudluse kasvades suureneb paratamatult ka kaevandamine. Teaduslikud andmed aga viitavad, et sel teel võime hävitada ökosüsteemi, mille osal pole veel nimegi ning mille ökoloogilised rollid on meile täiesti teadmata.
Teadlased usuvad, et iga uus kirjeldatud liik on samm vastutustundlikuma otsustamise suunas. Samal ajal on aeg meie suurim vaenlane: tehnoloogia areneb kiiremini, kui süvavee merepõhi suudab taastuda. Kaevandusmasinad võivad tööle hakata enne, kui teadus jõuab koostada isegi ligikaudset ülevaadet selle veealuse kuningriigi elanikest.
Lõpuks peame otsustama, kas kliima päästmine peab toimuma iga hinna eest või on siiski piire, mida ei tohiks ületada. Praegu saame vaid aimata, millist maailma me hävitame – maailma, mille haprust hakkame alles nüüd mõistma.
