ÜRO esindajate arutelu Edinburghis rändavate mereliikide kliimamuutuse mõjude üle lõppes süngete järeldustega. Teadlased näevad üha selgemalt, et soojenev kliima käivitab ahelreaktsiooni kogu ookeanielustikus. Selle ahela lõpus seisab midagi, mis on eriti ohtlik suurimatele kiskjatele ja imetajatele.
Globaalne soojenemine kiirendab jää sulamist Arktika ja Antarktika piirkondades. Meredesse satub rohkem magevett, muutuvad hoovused ning ökosüsteemide stabiilsus väheneb. Kõige enam kannatavad seejuures väikesed polaarliigid, kes on kogu toiduvõrgu alus.
Kui toidupüramiidi põhi laguneb, jõuavad tagajärjed lõpuks ka võimsaimate ookeanielanikeni, näiteks vaalade ja haideni. Nad hakkavad nälgima, on sunnitud muutma oma rändeteid ning nende populatsioonidele tekib uus oht. Isegi pärast pikka perioodi, mil inimkond on vähendanud küttimissurvet, võib kliimamuutus osutuda saatuslikuks löögiks.
Jää sulamine ja krilli vähenemine
Merijää polaaraladel on eluliselt tähtis krillile – väikestele krevette meenutavatele vähilaadsetele, kellega toituvad muu hulgas vaalad – ning teistele väikestele koorikloomadele, kes sigivad jääplaatide all ja ümber. Kui jää sulab, kaovad krilli elupaigad ning koos sellega kahanevad ka krilliparved. See vähendab otseselt vaalade ja paljude kalaliikide toidukogust.
Vaalad sõltuvad krillist erakordselt tugevalt, sest nende energiavajadus on tohutu. Näiteks sinivaal võib päevas ära süüa mitu kuni kümmekond tonni krilli. Kui sellest toidust hakkab puudu jääma, peavad vaalad ujuma kaugemale ja kauem, otsides üha harvemaks jäävaid parvi – ning vahel ei leia nad neid enam üldse.
Toidupuudus ei tähenda vaalade jaoks üksnes nälga, vaid ka liiga õhukest rasvakihi teket. Rasvakiht on hädavajalik, et ellu jääda külmades vetes ja läbida pikad rändeteed sigimispaikadesse. Kui energiavarud on liiga väikesed, sagenevad probleemid sigimisega ning poegade ellujäämine halveneb.
Haid ja kogu toiduvõrgu kokkuvarisemine
Ka haid tajuvad neid muutusi, kuigi nad asuvad toiduahela tipus. Kui krilli hulk väheneb, jääb vähem toitu kaladele ning selle tulemusel kahaneb ka haide saakloomade arv. Seetõttu ilmuvad haid üha sagedamini uutesse paikadesse, kus neid varem eriti ei nähtud, otsides uusi kalaparvi ja toidurohkeid alasid.
Teadlased rõhutavad, et tegemist ei ole üksikute liikide probleemiga, vaid üldise toidupuudusega terves ookeanis. Muutuvates tingimustes on kiskjad sunnitud liikuma kaugemale, mis suurendab nende energiakulu ja vähendab ellujäämisvõimalusi. See omakorda muudab liikidevahelist tasakaalu ja võib destabiliseerida terveid merepiirkondi.
Oht taastuvatele populatsioonidele
Vaalad ja haid ei ole olulised üksnes muljet avaldavate loomadena, vaid ka ökosüsteemide võtmeteguritena. Nad aitavad hoida teiste liikide populatsioone tasakaalus ning osalevad aktiivselt süsinikuringes meredes. Isegi nende kehad pärast surma on oluliseks toiduallikaks süvaveeorganismidele, lõpetades nii loomuliku eluringi.
Viimastel aastakümnetel on paljude vaala- ja hailiikide arvukus tasapisi taastunud, sest massilist küttimist on vähendatud. Kui aga kliimamuutus jätkab toidubaasi lammutamist, võib see taastumine katkeda. Inimtekkeline kliimasoojenemine muutub nii uueks, vaikselt ligihiilivaks ohuks, mis võib tühistada senised jõupingutused otsese hävitamise vähendamisel saavutatud edusammude säilitamiseks.
