Üha sagedamini küsivad inimesed endalt, kas raha hoidmine pangas on ikka veel kõige turvalisem lahendus. Kontohaldustasud, sularaha väljavõtmise ja isegi hoiuste haldamise tasud kasvavad, samas kui intressid ei kata sageli inflatsiooni.
Kas pangas hoitud raha on endiselt parim valik?
Selline olukord paneb osa inimesi naasma vanade harjumuste juurde – hoida raha kodus, seifis või koguni padja all. Sellisel otsusel on aga kaks poolt. Ühest küljest annab sularaha turvatunde: see on alati käepärast, sellele ei rakendu pangatasud, seda ei mõjuta süsteemivead ega ajutised pangahäired.
Teisest küljest kaotab sularaha ajas väärtust ning selle hoidmine suurendab riske seoses varguste, tulekahjude või lihtsalt ebaõige säilitamisega. Nii on küsimus, kuhu sääste hoida, muutunud mitte ainult finantsiliseks, vaid ka psühholoogiliseks dilemmaks.
Usaldus pankade vastu väheneb ning samal ajal kasvab soov hoida vähemalt osa rahast füüsilisel kujul. Kuid kui mõistlik see tegelikult on keskkonnas, kus majanduslikud ja tehnoloogilised olud muutuvad nii kiiresti?
Bankade tasud – kas need on tõesti põhjendatud?
Viimastel aastatel on pankade hinnakirjad oluliselt muutunud. Enamik finantsasutusi on tõstnud tasusid nii kontode halduse, sularaha väljavõtmise kui ka välisülekannete eest. Isegi tavaline igakuine hooldustasu võib olla mitu eurot ning suurem summa kontol ei tähenda tingimata suuremat kasu.
Pangad põhjendavad tasude kasvu kasvavate tegevuskulude, IT-turvalisuse vajalikkuse ja teenuste arendamisega. Kliendid tunnevad aga sageli, et nad maksavad nüüd selle eest, mis varem oli tasuta. Eriti eakad ja väiksema sissetulekuga inimesed kogevad, et nende raha justkui „sulab“ kontodel tasude ja inflatsiooni tõttu.
Olukorda teeb keerulisemaks ka see, et kõik pangad ei paku hoiustele märkimisväärset intressi. Paljudel inimestel tekib õigustatud tunne, et nende raha pangas mitte ainult ei kasva, vaid reaalselt väheneb, kui arvestada inflatsiooni ja teenustasusid. Seetõttu muutub üha aktuaalsemaks küsimus: kas on mõistlik maksta selle eest, et „raha seisis“, kui see samal ajal kaotab väärtust?
Sularaha – vabaduse või riski sümbol?
Need, kes eelistavad sääste sularahas hoida, lähtuvad tihti ühest peamisest ajendist – usaldamatusest süsteemi vastu. Kardetakse, et elektroonilised süsteemid võivad rivist välja langeda või et riik ja pangad võivad mingil hetkel piirata ligipääsu rahale.
Osaliselt on selline hirm põhjendatud – maailmas on olnud juhtumeid, kus tehniliste vigade või finantskriiside tõttu kaotasid kliendid ajutiselt võimaluse oma raha kasutada.
Sularaha annab kontrollitunde. Raha käes hoides teab inimene, et saab maksta kellele tahes ja millal tahes, ilma vahendajate ja pangatasudeta. Paljude jaoks on see ka emotsionaalne turvalisus: füüsiline raha tundub „päris“, samal ajal kui numbrid ekraanil mõjuvad abstraktsemalt.
Ent suurte summade hoidmine kodus on riskantne. Ka seifi olemasolul jääb alles oht varguseks, tulekahjuks või lihtsalt inimlikeks eksimusteks. Lisaks kahandab inflatsioon vältimatult sularaha ostujõudu – aasta pärast saab sama summa eest vähem kaupu ja teenuseid. See on vaikne, kuid kindel rikkuse vähenemine.
Mida tähendab raha hoidmine „targalt“?
Finantseksperdid soovitavad enamasti tasakaalustatud lähenemist: osa rahast pangas, osa sularahas, osa investeeringutes. Nii säilib paindlikkus ning väheneb ühe vale otsuse mõju. Pank jääb endiselt kõige turvalisemaks kohaks suuremate summade jaoks, eriti kui hoiused on kaetud riikliku hoiuste tagamise süsteemi kaudu.
Sularaha sobib pigem kiireks reageerimisreserviks. Seda on vaja ootamatutes olukordades: kui elektroonilised maksed ei toimi, kui tuleb tasuda sularahas või kui soovitakse omada „plaan B“ varianti.
Sellisteks puhkudeks piisab enamasti mõnesajast eurost. Oluline on vältida äärmusi. Kogu raha pangas tähendab riski kaotada osaliselt kontroll ja maksta teenuste eest, mis ei too märgatavat tulu. Kogu raha kodus tähendab omakorda riski kaotada see õnnetusjuhtumite või inflatsiooni tõttu.
Reaalset finantsstabiilsust annab vaid diversifikatsioon ehk raha jagamine eri vormide vahel.
Psühholoogiline rahu – suurim rikkus
Lõppkokkuvõttes pole see teema ainult rahast, vaid turvatundest. Ühtedele pakub kindlustunnet pangakonto koos garantiidega, teistele aga sularaha sahtlis. Tähtis on, et valitud lahendus sobituks inimese elustiili, sissetulekute ning riskitaluvusega.
Kui magate öösiti rahulikumalt, teades, et kodus on veidi sularaha, siis on mõistlik seda ka hoida. Kui aga kardate selle varguse või väärtuse vähenemise pärast, tasub eelistada turvalist pangakontot või tähtajalist hoiust. Raha peaks töötama teie heaks, mitte vastupidi.
Seetõttu tasub küsida mitte ainult „kus raha hoida?“, vaid pigem „kuidas panna raha enda kasuks tööle?“. Lõppude lõpuks ei ole kõige olulisem see, kui palju eurosid kontol või sahtlis on, vaid kui palju sisemist rahu see summa teile annab.
