Alates sõja algusest on Kreml pidevalt rääkinud nn punastest joontest – rangetest hoiatustest selle kohta, mida Venemaa ette võtab, kui Lääs ületab teatud piirid.
Turvalisuse eksperdi ja ajaloolase Dmitri Miniči sõnul on need ähvardused aga osutunud tühjadeks. Venemaa ei ole oma karmile retoorikale vastavaid samme astunud ning on tõsiselt eksinud Lääne kindlameelsuse hindamisel Ukraina toetamisel.
Kuidas Venemaa end Ukraina sõjas eksis
Intervjuus Prantsuse päevalehele „Le Figaro“ ütles Sorbonne’i ülikooli õppejõud Minič, et Moskva alahindas nii ukrainlaste vastupanujõudu kui ka eurooplaste ja ameeriklaste solidaarsust Kiieviga. Tema sõnul on Lääneriigid ületanud mitu Venemaa poolt seatud punast joont, mis on paljastanud, et need hoiatused on olnud vaid valjuhäälne retoorika ilma tegeliku sisuta.
Ähvardused ilma tegudeta
Miniči hinnangul oleks Venemaa võinud oma agressiivset tuumaretoorikat vähemalt demonstratiivselt tegudega toetada – näiteks viies tuumalõhkepead nähtavalt uutesse baasidesse või üksustesse ja esitades seda kui hoiatavat signaali. Midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi – Moskva tegelik heidutushoiaku muutmine oli pigem tagasihoidlik ja ettevaatlik.
Kuigi president Vladimir Putin on korduvalt avalikult ähvardanud tuumavastulöögiga, ei ole Kreml Miniči sõnul kunagi tõsiselt kaalunud sellise relva kasutamist. „Moskva ei ole pidanud ennast kunagi piisavalt nõrgaks ega Ukrainat piisavalt tugevaks, et tuumalööki kuidagi õigustada,“ selgitas ta.
Lääs ei taandunud, vaid ühtlustus
Üks Venemaa suurimaid strateegilisi eksimusi oli eksperdi sõnul eeldus, et Lääs kas laguneb sisemiste vastuolude tõttu või jääb kõrvaltvaatajaks. Läks aga vastupidi: USA, Euroopa Liit ja teised riigid jätkasid relvaabi andmist ning kehtestasid Venemaa vastu ulatuslikud sanktsioonid.
Tuumagraveerimised küll takistasid otsest Lääne sõjalist sekkumist, kuid ei peatatud ei Ukraina toetamist ega majanduslikku survet Kremlile.
See vastuolu ähvarduste ja tegelike tegude vahel on Miniči sõnul oluliselt kahjustanud Venemaa usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil. Kui ähvardusi korratakse, kuid praktilised sammud puuduvad, lakkab maailm neid tõsiselt võtmast.
Uus tuumadoktriin: madalam lävi, mitte suurem tõenäosus
Pärast mainekahju tunnistamist vaatas Venemaa üle oma tuumapoliitika. 2024. aasta novembris allkirjastas Putin dekreedi, millega muudeti tuumaheidutuse doktriini. Uues käsitluses on kirjas, et tuumarelva võib kasutada ka tavatüüpi rünnaku vastu, kui see kujutab endast kriitilist ohtu Venemaa või tema liitlaste – näiteks Valgevene – suveräänsusele või territoriaalsele terviklikkusele.
Minič selgitab, et see põhimõte on eelkõige mõeldud õigustama tulevasi imperialistlikke ambitsioone – mitte ainult Ukraina suunal, vaid ka võimalike geopoliitiliste surveavalduste puhul Balti riikidele, Soomele, Moldovale või Poolale. Sellest hoolimata jääb reaalne tuumalöögi tõenäosus väikeseks, rõhutab ekspert.
Millal võiks Kreml tuumarelva tõsiselt kaaluda?
Miniči arvates muutuks tuumarelv realistlikuks stsenaariumiks alles siis, kui Kreml tajuks, et kaotab pöördumatult tavarelvastuses peetava sõja märksa tugevama vastase vastu. See tähendaks olukorda, kus Venemaa tunnetab end olevat kokkuvarisemise piiril – kui oleks reaalne oht, et riigi territoorium vallutatakse või režiim kukutatakse välise jõu abil.
Niisiis, kuigi ähvardav retoorika ei kao Moskvast kuhugi, on selle tegelik kaal märgatavalt vähenenud. See on Miniči sõnul üks peamisi põhjusi, miks Kreml otsib nüüd uusi viise oma mõju säilitamiseks piirkonnas – isegi siis, kui selleks tuleb kehtestada uued mängureeglid sõjas, mida ta on juba alustanud kaotusseisus.
