Teadlased üle kogu maailma tunnevad üha suuremat muret selle pärast, et liustikud sulavad üha kiiremini. Kuigi võib tunduda, et nad suudavad end ise kliimamuutuste eest kaitsta, jahutades oma pinnale lähedal olevat õhku, ei kesta see loomulik kaitsemehhanism enam kuigi kaua.
Austria Teadus- ja Tehnoloogiainstituudi uus uuring näitab, et liustike võime end jahutada saavutab haripunkti juba sel kümnendil, pärast mida hakkavad temperatuurid tõusma oluliselt kiiremini.
Uuringu läbi viinud Pellicciotti töörühm kogus ja analüüsis uuesti ulatusliku ülemaailmse liustikuvaatluste andmestiku, mis aitas seda ajutist nähtust paremini mõista. Nende järelduste kohaselt kaotavad liustikud pärast 2030. aastat oma jahutusvõime, mis tähendab kiiremat sulamist ja taandumist.
Üks uuringus osalenud teadlastest, Tomas Shaw, meenutab päeva Šveitsis, mil ta mõõtis õhutemperatuuri 2600 meetri kõrgusel Corbassiere liustikul. Kuigi välisõhu temperatuur oli 17 kraadi sooja, näitas see kogemus, kui kiiresti võivad tingimused muutuda isegi kõrgetes mägipiirkondades.
Ajutine jahutusefekt
Kuigi maailma keskmine temperatuur tõuseb pidevalt, suudavad mõned liustikud, eriti Himaalajas, seda protsessi mõnevõrra aeglustada. Nad suunavad oma nõlvadelt allapoole jaheda õhuvoolu, tekitades nn katabaatilisi tuuli, mis ajutiselt kaitsevad kohalikke ökosüsteeme.
See ei ole siiski püsiv kaitse, vaid vaid lühiajaline reaktsioon soojenevale atmosfäärile.
Shawi uuring näitab, et liustike isejahutus saavutab oma tipu hiljemalt selle sajandi neljanda kümnendi alguseks. Pärast seda efekt hääbub ning liustike pinnatemperatuur hakkab tõusma veel kiiremini. See toob kaasa kiireneva sulamise ja liustike fragmenteerumise, mida võimendavad inimtekkelised kliimamuutused.
Teadlased rõhutavad, et see ajutine nähtus ei tohi tekitada ühiskonnas väärarusaama. See ei ole märk liustike vastupidavusest kliimamuutustele, vaid lühike hingetõmbepaus enne paratamatut muutust.
Andmed ja prognoosid
Liustike reaktsiooni täpseks hindamiseks kogusid teadlased andmeid 350 meteoroloogilisest jaamast, mis asuvad 62 liustikul üle kogu maailma. Uuritigi eelkõige temperatuuri erinevusi liustiku pinna ja ümbritseva õhu vahel.
Keskmiselt selgus, et liustiku pind soojeneb 0,83 kraadi võrra, kui ümbritsev õhk soojeneb ühe kraadi võrra. See tähendab, et seni on liustiku pind suutnud osa soojusest „neelata”, ilma et soojenemine oleks olnud sama kiire kui atmosfääris.
Lisaks arvestati liustike erinevate omadustega, näiteks settekihtidega nende pinnal, mis võivad soojusvahetust mõjutada. Modelleerimise tulemused näitasid, et jahutusefekt püsib märgatavana üksnes umbes aastani 2040. Pärast seda hakkavad liustikud üha enam „käituma” nagu ümbritsev soe atmosfäär, kaotades oma loodusliku kaitsevõime.
Mida saab praegu teha?
Kuigi väljavaated on süngevõitu, leiavad teadlased, et teadmine lühikesest jahutusperioodist aitab tulevasteks aastakümneteks paremini planeerida veevarude haldamist. Samal ajal rõhutavad nad, et liustike sulamist ei ole võimalik peatada – saab vaid aeglustada nende taandumist, vähendades kasvuhoonegaase õhku paiskavaid heitmeid.
Teadlaste sõnul ei peaks põhirõhk olema liustike kunstlikul päästmisel, vaid inimeste suhtumise muutmisel kliimamuutustesse. Nüüd on aeg tegutseda, et vähendada inimtekkelisi keskkonnamõjusid, sest iga lisanduv kraad soojus mõjutab tugevalt meie planeedi tulevikku.
