India Atoki saarel paiknevatel Suurtel Nikobari saartel on teadlased avastanud uue maoliigi. See leid tuletab meelde, kui vähe me tegelikult veel teame selle saarestiku elurikkuse kohta. Isegi näiliselt hästi uuritud piirkondades suudab loodus jätkuvalt üllatada.
Varem ekslikult tuttavaks peetud liik
Pikka aega arvati, et see madu kuulub laialt levinud huntmadude rühma. Kõik sai alguse ühest varasemast tähelepanekust, mis kümmekond aastat tekitas teadlastele kahtlusi. Alles uued andmed andsid tõuke, et sellele mõistatusele taas naasta.
Teadlased otsustasid uuesti läbi vaadata senise materjali ning koguda värskeid isendeid. Nende eesmärk oli selgitada, kas Nikobari asurkond kuulub tõesti juba tuntud liigi hulka. Selgus, et nende ees oli hoopis iseseisev evolutsiooniline haru.
Kuidas uus liik ametlikult kinnitati?
Uus liik kirjeldati mitme teadusasutuse koostöös, uurides nii elusaid isendeid kui ka seni läbitöötamata muuseumieksemplari. Töö oluliseks osaks olid geneetilised analüüsid, mis võimaldasid uut madu täpselt võrrelda lähedaste sugulastega.
Molekulaarne analüüs näitas selget geneetilist erinevust teiste huntmadude rühma liikmetega. Teadlased tuvastasid vähemalt umbes kuueprotsendilise geneetilise lahknevuse – see on süstemaatikas piisav, et pidada looma eraldi liigiks. Nii suudeti lõplikult vastata kaua õhus rippunud küsimusele tema tegeliku kuuluvuse kohta.
Nimi ja tähendus
Liigile anti nimeks Irwini huntmadu, ladinakeelse nimetusega Lycodon irwini. Nimi on pühendatud lahkunud Stephen Robert Irwinile – tuntud looduskaitsjaile ja harijale, kelle töö on innustanud paljusid loodusteadlasi.
Sellise nimetuse valik rõhutab ühtlasi looduskaitse olulisust. Uusi liike avastatakse sageli just neis paikades, kus loodus on inimtegevuse suhtes eriti haavatav. Nii muutub nimi ühtaegu austusavalduseks ja vaikseks üleskutseks neid elupaiku hoida.
Välimus ja eluviis
Täiskasvanud maod on läikivmustad ja võivad kasvada kuni umbes meetri pikkuseks. Liik ei ole mürgine ning tõenäoliselt toitub ta peamiselt roomajatest, kahepaiksetest ja väikestest imetajatest – just nagu paljud teisedki huntmaod.
Praegu on seda liiki leitud üksnes Suure Nikobari saare niisketest igihaljatest metsadest. See tähendab väga piiratud levikut, mis muudab liigi haavatavaks isegi suhteliselt väikeste keskkonnamuutuste suhtes.
Haruldus ja eristavad tunnused
Teadlaste käsutuses on seni vaid neli kinnitatud leidu selle maoliigi kohta. Isegi saartel elavate roomajate puhul on selline arv hämmastavalt väike. See võib viidata, et madu on looduslikult väga haruldane, äärmiselt varjatud eluviisiga või sõltub kitsastest mikrokeskkondadest.
Liigil esineb ka haruldane tunnuste kombinatsioon, mida teistel sama rühma esindajatel ei ole. Mõnikord leidub iseloomulik soomus silma lähedal, laubal asuvad soomused ei puutu aga kokku silma servaga. Lisaks puuduvad tal seljal valged vööd, mis on paljudele huntmadudele iseloomulikud.
Kaitse ja laiem taust
Tänu liigi väikesele levikualale ja võimalikele inimtekkelistele ohtudele soovitavad teadlased käsitleda Irwini huntmadu juba praegu ohustatud liigina. Saarte tingimustes võivad isegi vähesed ehitusprojektid või metsade ümberkujundamine avaldada elustikule väga tugevat mõju – harval liigil pole lihtsalt kuhugi taanduda.
See avastus näitab, et Nikobari saarestik ei ole kaugeltki lõpuni uuritud. Iga uus liik kinnitab, et piirkonna roomajate mitmekesisus ja levik on meil veel vaid osaliselt mõistetud. Mida rohkem me teada saame, seda selgemaks saab, kui palju saladusi loodus endas veel peidab.
