Tuuli Jõesaare põhjalik uurimus Delfis koolipsühholoog Ada Kesoneni tegevuse kohta pani nii mõnegi lugeja kukalt kratsima. Mitte niivõrd seetõttu, et Kesonen usub nähtamatutesse „morfogeensetesse väljadesse“, vaid et ta teeb seda psühholoogina, kelle tööd rahastab riik. Teisisõnu: Eesti maksab praegu kinni esoteerikat, mida esitatakse psühholoogiana.
Koolipsühholoog ja esoteerilised praktikad
Kesonen on kõrgharidusega, kutsetunnistusega ja 8. taseme koolipsühholoog. Kõrvaltegevusena ja lisasissetuleku allikana on ta aga aastaid tegelenud perekonstellatsioonidega – teraapiaga, mille rajaja uskus, et võõrad inimesed võivad üksteise suguvõsa kohta infot saada mingi seletamatu välja kaudu.
Pärast Delfi huvi tema tegevuse vastu juhtus aga midagi iseloomulikku: konstellatsioonid ja morfogeensed väljad kadusid ta kodulehelt otsekui nõiaväel ning asemele ilmus uus nimetus – „süsteemne fenomenoloogiline teraapia“. Sõnad muutusid, sisu mitte kuigi palju.
Süsteem, mis usub paberitesse
Koolipsühholoogide ühing teatas, et probleemi ei näe: kaebusi pole ja dokumendid on korras. Minister Joller nentis, et eetiliselt on olukord küsitav, kuid seadus seda ei keela. Minister Kallas rõhutas, et koolides peaks ka tugiteenuste aluseks olema teadus.
Kesonen on kinnitanud, et lastega ta konstellatsioone ei tee. Esmapilgul võib see tunduda lohutav, kuid sisuliselt on see sama, nagu ütleks kirurg, et kasutab nürisid või steriliseerimata skalpelle ainult erakliinikus, või õpetaja, et räägib vandenõuteooriatest üksnes neile, kes vabatahtlikult kuulata tahavad. Küsimus on usalduses: kas riik saab tõsiselt loota, et tõenduspõhisus püsib üksnes isiklike lubaduste peal?
Tartu Ülikooli professor Kairi Kreegipuu sõnastas asja selgelt: inimese hobid peegeldavad tema väärtusi. Kui kirikuõpetaja ei peaks liialt patustama ning kopsuarst ideaalis ei suitsetaks, võiks koolipsühholoog samamoodi morfogeensest väljast eemale hoida.
Ühiskond maksab kinni ebateaduse
Niisiis: meil on koolipsühholoog, kes usub nähtamatutesse väljadesse; süsteem, mis usub tema paberitesse; ja ühiskond, mis usub, et kuni keegi ei kaeba, on kõik korras. Loo tuum on kainestav: ühiskond maksab praegu kinni esoteerikat, mida esitletakse psühholoogiana.
Töötukassa kaudu rahastatakse psüühikahäiretega inimeste teraapiaid, mis toetuvad Hellingeri metafüüsikale, mitte teaduslikule alusele. Kuid psühholoog ei saa üheaegselt nii toetada kui ka hajutada illusioone – üks välistab teise.
Murega inimese haavatavus
Olukorra teeb eriti hapraks tõsiasi, et psühholoogi juurde ei minda nalja pärast. Sinna jõutakse mure, ärevuse, leina või lootusetuse tõttu – vahel nii sügava, et see võib viia soovini eluga lõpparve teha. Sageli on tegu enesehinnangu kriisi või traumaga, mis vajab professionaalset tuge, mitte poeetilist juttu „väljast, mis meid kõiki ühendab“.
Kui vaimse tervise süsteem on üle koormatud ja järjekorrad venivad kuudepikkuseks, muutub inimene eriti haavatavaks ja haarab kinni igast pakutud abist. Just seetõttu peab riik eriti hoolikalt tagama, et pakutav abi oleks teaduspõhine.
Kas usk ja teadus ei tohi koos eksisteerida?
Sellistes aruteludes kostab sageli pahandavaid hääli: „Kas inimene ei või siis enam usklik olla?“ või „Kas professor või kirurg, kes käib kirikus, tuleks töölt vallandada?“ Loomulikult võib professor kirikus käia ja igaüks meist võib uskuda, mediteerida või helistada kristallkausse – see kõik kuulub isiku- ja usuvabaduse alla. Kui see annab hingele tuge, on see igati mõistetav.
Oluline eristus: usk vs teraapia
Siin tuleb aga teha üks põhimõtteline vahe. Religioosne praktika ja psühholoogiline töö ei ole võrreldavad tegevused.
Riik rahastab tõesti hingehoidjaid ja kaplaneid – avalikult ja ausalt, nende amet ongi usuline. Nad ei väida, et tegelevad psühhoteraapiaga või et nende töö põhineb teaduslikul meetodil. Nad ei nimeta usku teaduseks ega usupraktikat teraapiaks.
Kui aga riigi raha eest tegutsev psühholoog segab oma töösse usulise või esoteerilise praktika, muutub küsimus põhimõtteliseks: tegemist ei ole enam hingehoiu, vaid avaliku teenuse sisu eksitamisega.
Kui professor hakkaks ülikoolis õpetama, et evolutsioon on saatana eksperiment, ei ole see enam tema isiklik pühapäevane usk, vaid akadeemilise vastutuse rikkumine. Sama loogika kehtib psühholoogi puhul: ta võib uskuda morfogeenseid välju, kuid riigi raha eest neid teraapiana rakendada tähendab, et maksumaksja maksab kinni mitte teaduspõhise, vaid usulise praktika.
Kutse-eetika ja maksumaksja raha
Kodus võib inimene põristada trummi, rääkida esivanemate hingedega või panna kristallid kuuvalgele – see on tema õigus. Kuid töö, mille eest makstakse avalikku raha, peab vastama kutse- ja teadusstandarditele. See ei ole usuvabaduse piiramine, vaid kutse-eetika ja maksumaksja raha aus kasutamine.
Eesti Psühholoogide Liidu eetilised nõuded – mis kahjuks kehtivad vaid liidu liikmetele – sõnastavad selle üsna üheselt: psühholoog ei tohi tekitada ega levitada pettekujutlusi ning ei tohi kasutada kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata meetodeid.
See ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid selge piir tõsise professionaalsuse ja – leebelt öeldes – ohtliku eneseväljenduse vahel. Kui psühholoogia taandub „väljatunnetamiseks“, ei ole see enam teadus, vaid ebateadus. Ebateadus ei peaks kuuluma psühholoogi töövahendite hulka, rääkimata küsimusest, kui ausalt ja läbipaistvalt kulub selle peale meie ühine maksuraha.
