Enamik avatud sõidukeid on hooajalised – külmade ilmade saabudes pannakse need garaaži seisma. Küll aga ei kehti see neljarattalistele (ATV-dele) ning nende tundjad kinnitavad, et talv on isegi lõbusaim aeg selle tehnikaga sõitmiseks. Kus ja kuidas saab neljarattalistega talvel lustida?
Neljarrattaliste populaarsus kasvab kiirelt
Neljarrattaliste arv Leedus kasvab pidevalt. „Žemės ūkio duomenų centro“ ja „Regitra“ andmetel registreeriti 2024. aastal 1 760 uut neljarattalist – 37% rohkem kui 2023. aastal. Tõenäoliselt purustab 2025. aasta taas rekordi, sest ainuüksi esimese 7 kuuga on arvele võetud juba poolteist tuhat selle kategooria sõidukit. See tähendab, et uusi neljarattaliste omanike on tõesti palju.
Valdav osa ostjaid soetab neljarattalise kui abimehe maapidamisse, kuid see universaalne tehnika sobib suurepäraselt ka puhtalt ajaviiteks. Enamik müügitehinguid toimub soojal aastaajal, mistõttu vähesed uued omanikud mõtlevad kohe neljarattalise kasutamisele talvel. Loomulikult saab sellega lükata lund või teha metsatöid, kuid külmal ajal on sellega võimalik ka aktiivselt ja adrenaliinirohkelt puhata.
„Neljarrattalist võib täiesti julgelt kasutada ka talvel – siis on sellega sõita isegi mõnusam, sest pole tolmu ja ei ole palav. Neljarattaliste omanikele korraldatakse väga palju üritusi, pea igal nädalavahetusel. Näiteks „ATV turism“, kus sõidetakse kindlaksmääratud marsruudil ja külastatakse erinevaid huvipunkte. Tegevust jagub kuhjaga – vaja on vaid entusiasmi,“ räägib staažikas neljarattaliste sõitja, ettevõtte „Motorider“ esindaja Adomas Gančierius.
„Neljarrattaline on ideaalne sõiduk hooajaväliseks ajaks. Kui suvel on mootoritega seotud hobide valik väga lai, siis talvel kahaneb see drastiliselt. Ja kultuurielu ei paku kõigile huvi – mõni tahab lihtsalt pinged välja elada ja mehisust näidata. Sellisel juhul on neljarattaline õige vastus,“ lisab maastikusõiduürituste korraldaja ja „Enduro Lithuania“ asutaja Paulius Albertavičius, kelle võistlustele koguneb suvel kuni 200 neljarattalist.
Kuidas näeb välja neljarattaline turism?
P. Albertavičiuse sõnul jagunevad talvised neljarattalistega seotud tegevused laias laastus kaheks: turism ja maastikusõit (off-road).
Viimane on väga otseses mõttes arusaadav: entusiastid naudivad sõitu eriti rasketel, esmapilgul läbimatuna näivatel radadel. Algajatel ei tasu sellistele sõitudele minna üksi – soovitatav on osaleda vaid koos juhendajaga, sest niisugune sõit nõuab nii kogemusi kui ka sõiduki teatavaid ümberehitusi.
Teine, rahulikum ja kogu perele sobiv suund on turism neljarattalistega. Leedus korraldatakse spetsiaalseid tuure, kus neljarattalised liiguvad huviväärsuste vahel. Valitakse erineva raskusastmega rajad, mis viivad huvitavatesse või keerulise ligipääsuga, seetõttu sageli avastamata paikadesse. Neljarattalistel on oluliselt parem läbitavus kui näiteks maasturitel, mistõttu on nad reisihuviliste seas üha populaarsemad.
„ATV turism on turism selle sõna otseses mõttes, lihtsalt neljarattalistega. See ei ole keeruline tegevus ega ka võistlus: sõidetakse rahulikus tempos, kasutades halvas seisukorras või hüljatud avalikke kõrvalteid. Seetõttu saavad osaleda ka algajad koos perega,“ selgitab A. Gančierius, keda ennast võib sageli kohata „CFMOTO“ tehnikaga just taolistel tuuridel.
Ta rõhutab, et enne sellisele üritusele registreerumist tasub ausalt hinnata enda oskusi ja füüsilist vastupidavust, sest mõne tuuri pikkus võib ulatuda vaid mõnekümne kilomeetrini, kuid teised hõlmavad isegi kuni 200 km päevas ning kestavad mitu päeva järjest. Neljarattalise juhtimine, eriti rasketel radadel, on füüsiliselt nõudlik. Talvel, kehvade teeolude korral, muutuvad rajad veelgi raskemini läbitavaks.
„Kõige toredam on see, et oled terve päeva värskes õhus ega istu kinnises autos, nagu näiteks maasturiga sõites. Saad liikuda kaugemale ja näha rohkem kui teiste sõidukitega,“ lisab „Motorideri“ esindaja.
Giidiga on turvalisem nii sõitjale kui loodusele
Neljarrattalistega on võimalik jõuda väga kõrvalistesse paikadesse, sest nende läbitavus on parem kui enamikul maasturitest. Samuti on nad kitsamad ja seetõttu metsas oluliselt manööverdamisvõimelisemad. Siiski ei tohi sõita lihtsalt „sinna, kuhu silm ulatub“.
Nii Leedus kui ka enamikus naaberriikides on keelatud sõita mööda metsaalust ja heinamaid. Looduse kahjustamise eest ähvardab vastutus ja rahaline kahjutasu. Seetõttu tasub eelistada kogenud instruktorite poolt korraldatud spetsiaalseid tuure.
„Lõigute ja kõrvalteede osas jätkub neid Leedus küllaga – oluline on marsruut lihtsalt läbimõeldult kokku panna, et ei tekiks vajadust minna näiteks kaitsealustele aladele. Kõige paremini teavad sobivaid radu just tuurikorraldajad, need „hundid“, kes valivad sellised teed, kus neljarattalise võimalused tõeliselt esile pääsevad, seal on huvitav sõita ja ka midagi vaadata,“ selgitab P. Albertavičius.
„Ja neljarattalised ei lõhu kõrvalteid kaugeltki nii palju kui maasturid. Kui mudasest kohast sõidab läbi kümme maasturit, näeb see välja nagu oleks sealt üle käinud metsaveok. Neljarattalise jälg on enamasti märksa kergem – ta lihtsalt veidi „kammib“ pinnast,“ lisab A. Gančierius.
Maastikusõit kogenutele, tuurid perele
Maastikusõit on ennekõike kogenud neljarattaliste sõitjate ja tõeliste fännide pärusmaa. Erinevad turismi- ja matkatüüpi tuurid sobivad aga eelkõige harrastajatele ja peredele, kes otsivad aktiivset, kuid jõukohast ajaviidet.
Sellised tuurid ei ole ülemäära kallid. A. Gančierius sõnab, et nädalavahetuse sõitude osavõtutasu jääb tavaliselt kuni 100 euro juurde. Selle sisse kuuluvad tavaliselt vajalik atribuutika, õhtusöök ning marsruut koos kogenud giididega.
Mõned korraldajad viivad neljarattalistega reisigruppe ka välismaale, näiteks Rumeenia mägedesse, kus kehtivad neljarattaliste liiklemisele märksa leebemad piirangud ja võimalikud rajad on oluliselt avaramad.
