Üsna sageli juhtub, et üht ja sama autot ei kasuta mitte ainult selle omanik, vaid ka teised pereliikmed – näiteks abikaasa, lapsed või vanemad. Selleks aga, et nii kohustuslik liikluskindlustus kui ka vabatahtlik kaskokindlustus kehtiksid ka nendele inimestele, tuleb nad kindlasti kindlustuslepingusse eraldi märkida.
Kui tegelikud auto kasutamise tingimused ei ühti lepingus märgituga, võib auto omanikul tekkida kohustus maksta oluliselt suurem omavastutus või veel hullem – tuleb oma vahenditest hüvitada kolmandale isikule tekitatud kahju.
„Lietuvos draudimo“ standardiseeritud riskide osakonna juht Andrius Gimbickas selgitab, kuidas autot kindlustada nii, et liiklusõnnetuse korral ei jääks kahjude koormus ainult juhi kanda.
„Selleks, et kohustuslik liikluskindlustus (TPVCA) ja samuti vabatahtlik kaskokindlustus kehtiksid ka pereliikmetele, tuleb nad lepingus eraldi kirja panna teiste juhatena.
Sõltuvalt kindlustusandjast palutakse tavaliselt täpsustada, mis vanuses ja millise juhtimiskogemusega lisajuhid autot kasutama hakkavad,“ selgitab A. Gimbickas.
Kuna võib juhtuda, et kahju tuleb hüvitada omast taskust?
Eksperdi sõnul, kui autot juhib inimene, kes ei vasta lepingus märgitud riskiteguritele – näiteks tema vanus või staaž ei ole lepingu tingimustele vastav – ja ta põhjustab kahju kolmandatele isikutele, tuleb auto omanikul osa kahjudest ise kinni maksta.
„See tähendab, et liiklusõnnetuses kannatada saanud isikutele või autodele tekitatud kahju hüvitatakse küll, kuid kindlustusandjal on õigus nõuda lepingu rikkumise tõttu osa väljamakstud summast kindlustusvõtjalt tagasi,“ märgib A. Gimbickas.
Kaskokindlustuse puhul on olukord mõnevõrra teistsugune. Kui auto on kindlustatud vabatahtliku kaskoga oma sõiduki kahjude katteks, rakendatakse turul sageli sellist praktikat, et esimese rikkumise korral juhigruppi puudutavate tingimuste osas määratakse lepingus kokkulepitust märksa suurem omavastutus.
„Võib tekkida olukord, kus kahju korral lisandub lepingus kirjas olevale tingimusteta omavastutusele veel lisaks 200–300 eurot. Kui niisugused juhtumid korduvad, käsitletakse neid juba mittekindlustusjuhtumitena ja kahju tuleb täielikult ise hüvitada,“ selgitab kindlustusekspert.
Kindlustusettevõtte esindaja sõnul eelistavad kaskokindlustuse omanikud tihti maksta „standaardset“ hinda, jättes teised juhid lepingusse märkimata, ning leppida kahju korral suurema omavastutusega. Kohustusliku liikluskindlustuse puhul on teiste juhtide lisamine lepingusse aga üsna tavaline – nii teeb umbes 10 protsenti „Lietuvos draudimo“ klientidest.
Millist oma sõiduajalugu te kogute?
A. Gimbickas rõhutab, et kindlustusvõtjaks loetakse alati auto omanikku ning kahjude ajalugu kogutakse just tema nimele. See on oluline, sest kahjude ajalugu on üks põhilisi riskitegureid, mis mõjutab nii kohustusliku kui ka vabatahtliku kindlustuse hinda. Kahjude ajalugu säilitatakse kuni 7 aastat ning see ei kao ka auto vahetamisel.
„Juht, kes ei ole sõiduki omanik, kuid on lepingus märgitud „teisena“ autot juhtiv isik ning on näiteks hiljuti juhiloa saanud, ei kogu sel viisil endale isiklikku sõiduajalugu.
Tulevikus, kui ta hakkab autot ise oma nimele kindlustama, hakatakse tema ajalugu lugema nullist, olenemata sellest, et ta on aastaid sõitnud ilma õnnetusteta ja võiks justkui omada head sõiduajalugu. Seda tasub arvestada, kui sõidetakse autoga, mis on kindlustatud kellegi teise nimele,“ selgitab spetsialist.
A. Gimbickas lisab, et kui inimene sõidab võrreldes teiste pereliikmetega harva, on praktilisem kindlustada auto mõne aktiivsema juhi nimele, ostes juurde „muud juhid“ valiku.
„Kui aga plaanitakse ise palju sõita, tasub hakata oma sõiduajalugu koguma – see tähendab, et olla ise auto omanik ja sõlmida kindlustusleping enda nimele. See on eriti kasulik korralikele ja õnnetusi vältivatele juhtidele,“ võtab „Lietuvos draudimo“ esindaja teema kokku.
