Paljud diiselautode juhid saavad oma DPF-filtri (tahmafiltri) probleemidest teada alles siis, kui auto hakkab tugevalt suitsema, kaotab võimsust või süttib armatuurlaual oranž hoiatustuli. Enamasti oleks neid muresid aga võimalik vältida ühe lihtsa võttega, mida kinnitavad nii mehaanikud kui ka kogenud diiselautode kasutajad. See on nn 20–2500 reegel, mis võib säästa nii autot kui ka omaniku rahakotti. Selle soovituse järgi tegutsedes on DPF-filtril reaalne võimalus ennast ise puhastada ilma lisaremondita.
Mis tegelikult DPF-filtris toimub?
Diiselsõiduki tahmafilter on heitgaasisüsteemi paigaldatud keraamiline element, mille ülesanne on püüda kinni põlemisel tekkivad tahmaosakesed. Probleem seisneb selles, et need osakesed kogunevad ja ummistavad filtrit samm-sammult. Ainus loomulik viis filtrit puhastada on kogunenud tahma kõrgel temperatuuril läbi põletada – selleks on vaja vähemalt umbes 600 °C.
Tavapärase linnasõidu puhul on heitgaaside temperatuur enamasti vaid 200–300 °C, mistõttu tahm ei põle ära ning filter täitub kiiremini, kui ise puhastuda jõuab.
Siin tulebki mängu 20–2500 reegel, mis aitab luua aktiivseks regeneratsiooniks vajalikud tingimused. Korra nädalas või paari nädala tagant soovitatakse vähemalt 20 minuti jooksul sõita nii, et mootori pöörded püsiksid 2000–2500 p/min vahemikus. Praktikas tähendab see sõitu maanteel või kiirteel kiirusel umbes 90–120 km/h 5. või 6. käiguga, sõltuvalt auto käigukastist. Sellise sõidurežiimi juures kuumenevad heitgaasid piisavalt ning nende vool on piisavalt tugev, et liigne tahm ära põletada ja filtrist välja puhuda.
Miks „surevad” DPF-filtrid kõige kiiremini linnasõidus?
Tüüpiline linnasõit kestab vaid mõne kilomeetri – see on liiga lühike vahemaa, et mootor jõuaks töötada täisväärtuslikul töötemperatuuril. Peatumised fooride taga, madalatel pööretel liikumine ja pidev „start-stop” režiim kiirendavad tahma kogunemist veelgi. Kui diiselautot kasutatakse ainult linnasõiduks, võib DPF-filter ummistuda juba 30–40 000 kilomeetri järel, kuigi teoreetiliselt peaks see kestma mitu korda kauem.
Kui mootor ei saavuta piisavalt kaua õiget töötemperatuuri, ei suuda auto läbi viia automaatset regeneratsiooni, mis toimub üksnes siis, kui aju tuvastab selleks sobivad tingimused. Seetõttu vaevavad puhtalt linnas kasutatavaid diiselautosid sageli pidevad DPF-vead, suuremad kütusekulud ja ebaühtlane mootoritöö.
Kuidas ära tunda, et DPF juba vajab abi?
Esimesed probleemid hiilivad ligi märkamatult. Juht võib tajuda, et auto kiirendab kehvemini, mootor töötab raskemalt ja kütusekulu kasvab. Tihti peetakse seda auto loomulikuks vananemiseks. Tõsisemad ohusignaalid ilmnevad hiljem: tugev tahmane suits järsul kiirendusel, kõrbenud lõhn salongis ning halvasti käivituv soojaks sõidetud mootor.
Kui armatuurlaual süttib oranž DPF-hoiatustuli, tähendab see, et auto on juba püüdnud filtrit regenereerida, kuid tingimustest jäi puudu. Sellisel juhul on kaks valikut: kohe rakendada 20–2500 reeglit või pöörduda töökotta, kus tehakse sunnitud DPF-regeneratsioon, mille hind jääb tavaliselt umbes 70–120 euro vahele.
Tuleb arvestada, et regeneratsiooni jaoks peab kütusepaagis olema vähemalt veerand paaki kütust, sest protsessi ajal tarbib mootor tavapärasest rohkem kütust. Samuti peab auto olema korralikult soojaks sõidetud – seega tasub esimesed minutid sõita rahulikus tempos ning seejärel alles minna kiiremale teele.
Suurimad vead: paigal seismine ja DPF-i „läbi põletamine”
Mõned juhid üritavad filtrit „läbi põletada” nii, et hoiavad mootorit kõrgetel pööretel paigal seistes. See on ohtlik eksimus. Ilma koormuseta töötav mootor ei suuda tekitada piisavalt kõrget heitgaasi temperatuuri ning samal ajal suureneb oht turbokompressori ülekuumenemiseks, mis vajab liikumisel tekkivat õhuvoolu ja õli ringlust.
Õiged tingimused tekivad ainult siis, kui mootor töötab koormuse all – selle tagab reaalne sõit, püsiv kiirus ja stabiilne pöördevahemik.
Kui tihti tuleks 20–2500 reeglit rakendada?
Kõik sõltub sellest, kuidas autot kasutatakse. Kui diiselauto teenindab peamiselt lühikesi linnasõite, tuleks filtrile luua regeneratsioonivõimalus umbes korra nädalas. Kui hommikused otsad jäävad alla 5 kilomeetri, võib seda vaja minna isegi iga 4–5 päeva järel.
Need, kes sõidavad sageli maanteel või kiirteel, ei pruugi regeneratsiooni üldse märgatagi – auto teeb selle töö automaatselt ära ning lisatoiminguid pole tarvis.
Oluline on ka õige mootoriõli valik. Odavad õlid jätavad rohkem jääke, mis liiguvad samuti DPF-filtrisse. Nii võib 20–30 euro pealt „kokku hoides” hiljem silmitsi seista üle 1000 euro küündiva DPF-vahetuse arvega. Kvaliteetne kütus aitab samuti tahma teket vähendada.
Miks on DPF-filtri eemaldamine halvim võimalik lahendus?
Mõned töökojad pakuvad välja näilise „kiirlahenduse” – eemaldada DPF-filter ja muuta mootori juhtploki tarkvara nii, et veateated enam ei ilmuks. See on vastutustundetu ja seadusevastane. Selline sõiduk on tehnilistes kontrollides kergesti tuvastatav ning ilma toimiva DPF-filtrita ei läbi see korralist tehnoülevaatust.
Lisaks kasvab oluliselt õhusaaste ning auto turuväärtus langeb. Väga paljud ostjad loobuvad tehingust kohe, kui kuulevad, et DPF-filter on eemaldatud. Seetõttu tasub filtrit pigem õigesti hooldada ja selle eluiga pikendada, kui otsida kahtlaseid lühiteid.
