Uus uuring on näidanud, et suudlemine võib olla palju vanem käitumisviis, kui seni arvati. Teadlaste hinnangul võis see komme tekkida juba kuni 21 miljonit aastat tagasi. See tähendab, et nii meie ahvinimestest eellased kui ka neandertallased suudlesid tõenäoliselt samuti.
Suudlemine kui muistne esivanemate käitumine
Pikka aega on suudlemist peetud evolutsiooniliseks mõistatuseks. See žest suurendab haiguste leviku riski ega näi otseselt aitavat ellujäämisele või paljunemisele. Uus analüüs viitab siiski, et suudlemisel oli meie evolutsioonis hoopis teistsugune roll.
Oxfordi ülikooli teadlased avaldasid seni ulatuslikema töö, mis uurib suudlemise päritolu. Nende tulemused osutavad, et suudlus on sügavalt juurdunud meie bioloogilisse ajalukku ning on säilinud paljude suurte primaatide seas.
Suudlemine on iidne käitumismuster, mis ühendab meid meie esivanematega.
Uurijad määratlesid suudlemise kui sõbraliku, mitteagressiivse suu vastas suule kontakti. Taolist käitumist täheldatakse ka tänapäeval šimpanside, bonobode ja orangutanide seas. Nad suhtlevad sel viisil sageli selleks, et tugevdada omavahelisi sidemeid või üksteist rahustada.
Uue mudeli järgi esines sarnane käitumine juba meie väga kaugetel eellastel. Teadlaste hinnangul võis see kujuneda umbes 17–21 miljonit aastat tagasi. See tähendab, et suudlemine on primaatidele omane loomulik joon, mitte inimkonna hiline leiutis.
Kuidas evolutsiooni analüüsiti?
Kõigepealt kogusid teadlased andmed kõigi teadaolevate primaadiliikide kohta, keda on suudlemas nähtud. Arvesse võeti nii looduses kui ka vangistuses elavaid populatsioone. Seejärel märgiti suudlemine primaatide evolutsioonipuus üheks kindlaks „tunnuseks“.
Edasi mudeldasid teadlased erinevate evolutsioonistsenaariumide alusel tõenäosust, et ka meie muistsetel esivanematel esines sellist käitumist. Tulemused viitasid suurele tõenäosusele, et nad samuti suudlesid. See näitab, et suudlemine jäi oluliseks suhtlemisviisiks ka ulatuslike evolutsiooniliste muutuste käigus.
Neandertallased ja inimesed jagasid samuti suudlusi
Varasemad uuringud on juba näidanud, et inimesed ja neandertallased jagasid samu suuõõne baktereid. Seda saab seletada üksnes väga lähedase füüsilise kontaktiga, näiteks suudlemisega. Seega võis suudlemine olla nende liikide jaoks tavaline sotsiaalne käitumine.
Teadlased oletavad ka, et jääaja tingimustes võisid suudlused omada praktilist väärtust. Väga lähedane kontakt aitas tõenäoliselt hoida kehasoojust, mis annab veel ühe võimaliku seletuse, miks see käitumisviis säilis kümnete tuhandete aastate vältel.
Uurimuse tähendus inimkonna loole
Uuring näitas, et suudlemine on palju olulisem evolutsiooniline tunnus, kui seni arvati. See aitab paremini mõista, kuidas primaadid loovad ja hoiavad sotsiaalseid sidemeid ning kuidas need suhted on püsinud tänapäevani.
Suudlused võivad olla üks põhjustest, miks meie esivanemate omavahelised suhted olid nii tugevad ja sidusad. Lähedus, usaldus ja rahustav füüsiline kontakt on olnud tõenäoliselt määrava tähtsusega nii rühma ühtsuse kui ka ellujäämise seisukohalt.
Uurimistöö avaldati ajakirjas Evolution and Human Behaviour ning see on juba pälvinud laialdast tähelepanu. Teadlased usuvad, et tulevased uuringud aitavad veelgi täpsemalt välja selgitada, millal ja miks suudlemine sai lahutamatuks osaks inimkultuurist. See pakub täiesti uut vaatenurka meie ühiselt evolutsiooniloole.
