Igal aastal satub ookeanidesse üle üheteistkümne miljoni tonni plasti. Need kogused tunduvad abstraktsed seni, kuni teadlased ei arvuta välja, millised täpsed doosid võivad tappa linnu, kilpkonna või mereimetaja. Ajakirjas „Proceedings of the National Academy of Sciences“ avaldatud värske uuring näitab seda esimest korda nii selgelt.
Uuringu tulemused paljastavad, et kahjulikud plastihulgad on uskumatult väikesed, arvestades, et jutt käib loomadest, kes kaaluvad kümneid või isegi sadu kilo. See sunnib täiesti uuel moel hindama plasti mõju ökosüsteemidele ning tõstatab küsimuse, mida varem pole nii otse sõnastatud.
Kui selline plastihulk suudab tappa loomi, siis millised doosid on ohtlikud inimestele? Praegu on teadlased uurinud vaid makroplasti, kuid keegi ei kahtle, et peagi järgnevad mikroplasti üksikasjalikud analüüsid. See on alles sissejuhatus palju laiemasse probleemi.
Šokeerivalt väikesed surmavad doosid
Organisatsiooni „Ocean Conservancy“ teadlased analüüsisid üle kümne tuhande mereeluka lahangu. Iga juhtumi puhul oli selge nii looma surmapõhjus kui ka plastihulk tema kehas. Tegemist on seni suurima andmestikuga, mis hõlmas merelinde, kõiki seitsut merikilpkonnaliiki ja mitukümmend imetajaliiki.
Analüüsi tulemused näitavad, et surmav doos on sageli palju väiksem, kui seni arvati. Näiteks Atlandi tormipääsukestel piisab vähem kui kolmest suhkrutüki suurusest plastitükist, et surmarisk ulatuks 90 protsendini. Ja ligikaudu 50-protsendise surmariski jaoks on vaja veelgi väiksemat kogust.
Ka rohevöökilpkonnad (caretta caretta) hukkuvad alla neelates kõigest umbes sada kuupsentimeetrit plasti, ehkki nende seedetrakt on väga tugev. Moršvillidel on kriitiline piir umbes viis sada kuupsentimeetrit – maht, mis mahub inimese pihku. Need arvud on saadud ulatuslike statistiliste mudelite abil.
Miks on plast nii ohtlik?
Plast ei ole üksainus materjal, vaid terve rühm erinevaid ühendeid. Erinevatele liikidele on ohtlikud erinevad plastitüübid ning need põhjustavad nii mehaanilist kui ka keemilist kahju.
Merelindudele on eriti ohtlik sünteetiline kumm – juba mõned väikesed tükid toovad peaaegu vältimatu surma. Kilpkonnadele on kõige ohtlikumad pehmed plastid, eriti kilekotid, mis ummistavad soolestiku nagu kork ja peatavad toidu liikumise.
Mereimetajate puhul tekitab suurimat ohtu plastist kalapüügivarustus. Konksud, nöörid ja võrgud põhjustavad sisemisi vigastusi ning rasket põletikku, mis võib looma kiiresti surmata.
Uuringu andmete järgi suri plastiga seedetraktis umbes viiendik kõigist uuritud loomadest. See hõlmab peaaegu pooli kilpkonni, kolmandikku lindudest ja väiksemat, kuid siiski olulist osa imetajatest. Niisugune jaotus näitab, kui laiahaardeliselt plast kogu mereökosüsteemi mõjutab.
Oht ohustatud liikidele ja inimestele
Peaaegu pooled uuritud loomad kuulusid ohustatud kategooriatesse vastavalt Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) klassifikatsioonile. Niisugused andmed viivad mitmed liigid veelgi lähemale väljasuremise piirile ning annavad poliitikakujundajatele konkreetsed riskinäitajad, mille järgi tegutseda.
Teadlased rõhutavad, et vaja on kolme paralleelset sammu:
- vähendada plastitootmist,
- parandada plasti kogumist ja taaskasutust,
- puhastada juba reostunud keskkonda.
Teoorias paistab lahendus lihtne, kuid tegelikkuses sõltub see keerukatest majandussuhetest ja poliitilistest otsustest. Kiirete muutuste ootamine oleks enesepettus – looduslikes elupaikades väheneb plasti hulk alles aastate jooksul.
Ometi näitavad uuringu numbrid, et edasilükkamine ei ole enam võimalik. Plast hävitab liike otse, kiiresti ja sageli ettearvamatul moel, mis tähendab, et iga viivitus suurendab nii looduse kui ka lõpuks inimeste endi jaoks riske.
