Ürgsete krokodillide munakoorede leidlik jäänuk Austraalias on avanud teadlastele uue akna ammusesse maailma. See aitab paremini mõista loomastikku ja ökosüsteeme, mis eksisteerisid ajal, mil Austraalia ei olnud veel eraldunud saareks.
Väikesed munakooretükid leiti Queenslandi kaguosas, Murgo linnakeses, tavalises savikarjääris kohaliku taluniku hoovis. Paik näis täiesti argine, kuid savikihi all peitus üks vanimaid fossiilide kogumeid kogu riigis.
Teadlased on selles paigas kaevanud juba aastakümneid ning ikka ja jälle on ette tulnud üllatusi. Viimane leid näitas, et kunagi elasid siin hoopis teistsugused krokodillid. Munakoored annavad haruldase vihje nende loomade igapäevaelu kohta.
Vanimad munakoored ja nende omanikud
Rahvusvaheline teadlasterühm, kuhu kuulusid ka „UNSW Sydney“ uurijad, tuvastas, et need fragmendid on Austraalias seni leitud vanimad krokodillide munakoored. Neile anti nimi Wakkaoolithus godthelpi. See on otsene tõend, et munad kuulusid mekosuhiinidele.
Mekosuhiinid valitsesid mandri sisealade soid ja märgalasid umbes 55 miljonit aastat tagasi. Tänapäevased Austraalia mage- ja soolaveekrokodillid ilmusid palju hiljem. Seetõttu täiendavad need munakoored teadmist ammu välja surnud krokodillide suguluse ja evolutsiooni kohta.
Kummalised metsakrokodillid
Erinevalt tänapäeva krokodillidest täitsid mekosuhiinid väga ebatavalisi ökoloogilisi rolle. Mõned liigid ei elanud vaid veekogudes, vaid olid ka maismaal tegutsevad kütid metsades. Seda mõtet toetavad nooremad fossiilileiud Riversleigh’ piirkonnast.
Teadlaste hinnangul kasvas osa neist kuni viie meetri pikkuseks. Teised võisid olla poolpuu-elulised kiskjad, kes peitusid puuokstel ja hüppasid saagi peale ülevalt. Nii avaneb hoopis teistsugune pilt muistsetest krokodillidest kui see, mida seostame nende tänapäevaste sugulastega.
Munakoored kui ajakapsel
Paleontoloogias alahinnatakse munakoori sageli, kuid tegelikult talletavad need väga peent struktuuri ja keemilisi vihjeid. Munakoorest saab järeldada, kes need munad munes, kus paiknesid pesad ja kuidas toimus sigimine. Nii muutuvad isegi tillukesed killud oluliseks infoallikaks.
Murgo leiukohast pärit munakoori uuriti nii optilise kui ka elektronmikroskoobiga. Nende omadused näitavad, et krokodillid mune sid eeljärvede kallastele ning muutsid oma sigimisstrateegiat vastavalt keskkonnamuutustele. See annab haruldase ülevaate nende kohastumisest ajas.
Muistsest järvest suure looni
Teadlaste arvates hakkasid mekosuhiinide elupaigad kaduma, kui mandril laienesid kuivad alad. Lõpuks suruti nad üha väiksematesse veekogudesse, kus tuli rinda pista uute liikide ja väheneva saagiga. Murgo järve ümbritses sel ajal lopsakas mets.
Selles metsas elasid varaseimad teadaolevad laululinnud, esimesed Austraalia konnad ja maod ning väikesed imetajad, kellel olid sugulussuhted Lõuna-Ameerikaga. Kaevamisi on siin tehtud alates 1983. aastast ning need on korduvalt näidanud, et ka pärast aastakümneid peidab maa veel palju saladusi.
Fossiilid ja tänapäevane looduskaitse
Teadlased rõhutavad, et sellised avastused ei aita üksnes minevikku mõista. Fossiilid võivad aidata ennustada, kuidas liigid reageerivad kliimamuutustele. Heaks näiteks on „Burramys Project“, mille eesmärk on päästa välja suremast mägine kääbuspossumi liik.
Selle looma eellased elasid miljoneid aastaid madalike metsades ning just fossiilid andsid mõtte uute, turvaliste elupaikade loomiseks. Tänapäeval sigib see liik seal edukalt, kinnitades, et mineviku jäljed võivad suunata otsuseid, mis aitavad kujundada elurikkamat tulevikku.
