Väga kaugelt Päikesesüsteemi servalt saabunud komeet C/2025 K1 (ATLAS) lubas taevas erakordselt kaunist vaatepilti. Selle ebatavaline kuldne „loor“ köitis astronoomide tähelepanu juba esimestest vaatlustest alates ning tekitas suuri ootusi. Lähedane kohtumine Päikesega näitas aga, kui habras võib üks niisugune jääst rändur tegelikult olla.
Komeet pärines Orti pilvest – hiiglaslikust piirkonnast, kus tukub miljardeid külmi taevakehi, mis vaid haruharva tähe lähedusse satuvad. Enamiku jaoks on selline teekond ühtaegu nii esimene kui ka viimane, sest kuumus lõhub nende tuuma jäädavalt. C/2025 K1 saatus tuletas valusalt meelde, et kosmos ei halasta nõrkadele.
Pärast periheeli läbimist ei suutnud komeet enam tervikuna püsida ning taevas nähtud särava objekti asemel jäid järele vaid hajuvad rusud. Need, kes ootasid kõige lähemat möödumist Maast, pidid pettuma. Samas pakkus komeedi lagunemine teadusele väärtusliku võimaluse piiluda sügavamale komeedi sisemusse ja ehitusse.
Komeedi lagunemine pärast kohtumist Päikesega
C/2025 K1 jõudis periheeli 8. oktoobril, kui komeet lendas Päikesest mööda ligikaudu 50 miljoni kilomeetri kauguselt. Seal tabas seda äärmuslik temperatuur ja intensiivne kiirgus, millele jääst tuum enam vastu ei pidanud. Esimesed lagunemismärgid tuvastati 13. novembril.
Algul eristati teleskoobifotodel kolm suuremat fragmenti, seejärel eraldus neist ka neljas, väiksem tükk. Austria astrofotograaf Michael Jäger jäädvustas protsessi fotoseeriana, millest ta koostas animatsiooni. Sellel on näha, kuidas killud üksteisest aegamööda eemalduma hakkavad ja kosmosesse laiali hajuvad.
Kuldse kuma mõistatus
Komeedi tegi eriliseks mitte harjumuspärane rohekas või sinakas kuma, mida põhjustavad enamiku komeetide ümber tavalised süsinikuühendid, vaid soe kuldne helendus. See viitab sellele, et C/2025 K1 koostises oli selliseid tavalisi süsinikühendeid väga vähe või peaaegu üldse mitte. Just niisugune keemiline eripära muutis komeedi tõeliseks harulduseks.
Seda tüüpi „keemilist allkirja” on seni täheldatud vaid mõnel üksikul tuntud komeedil. Seetõttu püüavad teadlased alles välja selgitada, miks tekivad Orti pilves vahel sedavõrd teistsuguse koostisega taevakehad. Praegu on komeedi jäänuseid veel võimalik Leo (Lõvi) tähtkuju suunas teleskoobi või binokliga näha, kuid nende heledus kahaneb kiiresti – fragmendid liiguvad Päikesest järjest kaugemale ja lagunevad edasi.
ATLAS – valvur Maa ümber ja kaugete rändurite avastaja
Komeet avastati automaatse seiresüsteemi „Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System“ (ATLAS) abil, mida rahastab NASA. Alates 2015. aastast jälgivad neli ATLAS-e teleskoopi Hawaiil, Lõuna-Aafrikas ja Tšiilis öötaevast, otsides potentsiaalselt ohtlikke asteroide ja uusi komeete. Just nii jäi radarisse ka see kuldse sabaga külaline.
Sama süsteem avastas ka veelgi eksootilisema objekti – 3I/ATLAS –, mis on pärit tähtedevahelisest ruumist. See komeet jõudis periheeli 29. oktoobril ning liigub nüüd läbi meie naabruskonna kui loomulik galaktiline rändur. 19. detsembril möödub ta Maast ligikaudu 270 miljoni kilomeetri kauguselt.
Astronoomid rõhutavad, et 3I/ATLAS-e tähtedevaheline päritolu on kahtlusteta tõestatud, samas kui C/2025 K1 lagunemine jääb hoiatavaks ja õpetlikuks näiteks sellest, kui kergesti võivad jääst taevakehad Päikese läheduses puruneda. Nende habras olemus aitab mõista nii Päikesesüsteemi varajast arengut kui ka seda, millist rolli mängivad komeedid vee ja orgaaniliste ainete toomisel planeetidele.
