Igapäevane elu näitab üht lihtsat tõsiasja – pangaautomaadid ei tundu enam sugugi nii asendamatud nagu kunagi varem. Üha rohkem inimesi harjub kasutama mobiiliäppe, maksekaarte või isegi nutikellasid ning sularaha kasutatakse järjest harvemini.
Selline muutus tekitab aga ka olulisemaid küsimusi: kas pangaautomaatide ajastu on tõesti lõppemas? Kas neist võib saada sama haruldane nähtus nagu tänapäeva postkastid, mida linnades nähakse pigem kui arhitektuurset mälestist, mitte igapäevases kasutuses olevat tarbeeset?
Suurtes linnades on pangaautomaadid inimestele küll veel kättesaadavad, kuid isegi seal nende võrk märgatavalt hõreneb. Väiksemates asulates ja külades on olukord veelgi nukram – elanikel tuleb tihti sõita kümneid kilomeetreid, et jõuda lähima sularahaautomaadini.
Sellised arengud toovad kaasa olulisi muutusi nii inimeste igapäevastes harjumustes kui ka finantsturvalisuse ja ligipääsetavuse vallas. Arutelu pangaautomaatide vajalikkuse üle ei puuduta üksnes tehnoloogiat või tänapäevaseid makseviise.
See seondub ka sotsiaalse õigusemõistmisega, geograafilise kättesaadavusega ning vanemaealiste võimalustega jääda täisväärtuslikeks majandussüsteemi osalisteks. Vaatamegi lähemalt, kuhu suunas me liigume ja mis võiks tulevikus asendada vana, tuttava sularahaautomaadi.
Bankomaatide arvu vähenemise põhjused
Põhjuseid, miks pangaautomaatide võrk kokku tõmbub, on mitmeid, kuid peamine on muutunud kliendikäitumine. Üha rohkem inimesi eelistab viipemakseid, mobiilimakseid ja digitaalseid rahakotte. See on mitte ainult kiirem, vaid sageli ka turvalisem.
Pangad näevad, et füüsilise sularaha järele on vajadus vähenemas, mistõttu ei ole enam majanduslikult mõistlik investeerida pangaautomaatide hooldusse, turvasse ja sularaha vedu võimaldavasse logistikasüsteemi.
Oma rolli mängib ka sularaha väljavõtu piirangute karmistamine ning see, et inimesed maksavad sularahas üha harvem. Mõnes riigis, näiteks Rootsis või Norras, moodustab sularaha juba vaid väga väikese osa kõikidest maksetehingutest.
Leedus on see osakaal küll veel märksa suurem, kuid suund on selge – üha enam teenusepakkujaid ei paku enam üldse võimalust sularahas tasuda.
Sotsiaalne lõhe ja regionaalne ebavõrdsus
Kui tehnoloogilised muutused on suurte linnade elanike jaoks tihti mugavuse ja kiiruse küsimus, siis maapiirkondades toovad need kaasa tõsiseid väljakutseid. Väiksemates asulates ja külades elavatel inimestel, eriti vanemaealistel, kellel ei ole nutitelefoni või kes ei oska kasutada internetipanka, ei ole pangaautomaadi kadumine pelgalt ebamugavus, vaid ka sotsiaalse tõrjutuse märk.
Pensionid, toetused ja igapäevased väiksemad kulutused aetakse paljudes kohtades endiselt sularahas. Kui lähim pangaautomaat asub kümnete kilomeetrite kaugusel, tekib õigustatud küsimus: kas selline süsteem on tõepoolest kättesaadav kõigile?
Pangad on hakanud küll katsetama mobiilsete pangaautomaatidega ning teevad koostööd näiteks postkontorite võrguga, kuid need lahendused ei ole veel laialdaselt levinud ega kata kõiki piirkondi.
Alternatiivide otsing
Siiski ei saa tänapäeval veel elada täiesti ilma sularahata. Seetõttu otsitakse aktiivselt asenduslahendusi. Mõned poed, apteegid või postkontorid pakuvad võimalust võtta sularaha välja otse kassast – tasudes kaardiga ostude eest, saab samaaegselt välja võtta ka teatud summa sularaha.
Selline lahendus aitab küll teatud määral pangaautomaatide kadumist leevendada, kuid ei asenda neid täielikult. Klassikaline pangaautomaat on enamasti saadaval ööpäevaringselt ja võimaldab teha rohkem kui üht tüüpi toiminguid – näiteks vaadata kontojääki, teha ülekandeid või vahetada PIN-koodi.
Teisalt näeme ka positiivseid arenguid. Riigid ja pangad, mis liiguvad aktiivselt digiteenuste suunas, investeerivad erinevatesse alternatiivsetesse sularaha väljastamise lahendustesse – alates väikestest, kergesti teisaldatavatest automaatidest kuni koostööni kohalike ettevõtjatega.
Nii tekivad ka kaugemates piirkondades võimalused sularaha kättesaamiseks, samas kui pankade jaoks on see odavam viis tagada elementaarne ligipääs rahale.
Kas pangaautomaadid kaovad täielikult?
Kas pangaautomaate ootab sama saatus nagu tänapäeva postkaste? Võimalik. Kuid see ei tähenda tingimata, et nad täielikult kaoksid. Tõenäolisem on, et pangaautomaadid muutuvad spetsialiseeritumaks teenuseks – neid hakatakse rohkem suunama kindlatele kasutajagruppidele või hoitakse vaid suuremates sõlmpunktides: jaamades, haiglates, kaubanduskeskustes.
Juba praegu liiguvad pangaautomaadid tänavanurkadelt „tagaruumidesse” – neid jääb vähemaks, kuid need, mis alles, asuvad strateegiliselt valitud kohtades. Seni, kuni osa elanikkonnast kasutab sularaha ja sõltub pangaautomaatidest oma rahale ligipääsemiseks, ei ole nende täielik kadumine ei realistlik ega ka sotsiaalselt vastutustundlik.
Tulevikustsenaarium: hübriidsüsteem?
Lähiajal võib välja kujuneda kaheosaline süsteem: linnade elanikud tuginevad üha enam digitaalsele pangandusele ja elektroonilistele maksevahenditele, samal ajal kui maapiirkondades säilib vajadus sularaha väljastavate lahenduste järele.
Võimalik, et pangaautomaadid muutuvad millekski sarnaseks nagu raamatukogud – neid on vähem, kuid nad ei kao päriselt, sest ühiskond vajab neid teatud funktsioonide täitmiseks siiski edasi.
Üks põhimõte jääb aga muutumatuks: raha peab olema kõigile kättesaadav, olenemata selle vormist. Kui sularaha jääb ka edaspidi oluliseks osaks rahasüsteemist, siis on ka pangaautomaadid veel pikka aega hädavajalik ühenduslüli inimeste ja nende raha vahel.
