Viimasel ajal pöörduvad teadlased üha sagedamini vanade andmete juurde, tõlgendades neid nüüdisaegse teaduse vaatenurgast. Üks uuemaid ja põnevamaid näiteid on Veenuse atmosfääri uurimine.
Astrobioloogide kogukonnas on juba mõnda aega arutletud selle üle, kas Veenuse pilvedes võiks esineda mingitki elu. Veenuse pilvekihi teatud kõrgused on üks väheseid kohti Päikesesüsteemis, kus rõhk ja temperatuur sarnanevad Maa tingimustele.
Veenuse pilvedes domineerib vesi
Uus Ameerika teadlaste uurimus on sellesse arutelusse lisanud palju uut hoogu. Nad analüüsisid uuesti 1970. aastate NASA missiooni „Pioneer Venus“ andmeid ning jõudsid järeldusele, et Veenuse pilvedes on valdavaks komponendiks vesi.
Siiski ei ole tegu samasuguste veepiiskadega, nagu näeme Maa pilvedes. Siin on H₂O seotud teiste ainetega – hüdraatunud sooladega. Ometi muudab seegi senist arusaama, mille kohaselt koosnevad Veenuse pilved peaaegu täielikult väävelhappest.
Kuidas selline fakt sai aastakümneteks varju jääda?
Sellele küsimusele püüdis vastuse leida teadlaste rühm Cal Poly Pomona ülikoolist, Wisconsini ja Arizona ülikoolidest ning NASA-st.
Teadlased rekonstrueerisid massispektromeetria ja gaasikromatograafia andmed, mis koguti „Pioneer Venus“ sondi laskumise ajal läbi Veenuse atmosfääri. Need andmed olid aastakümneid tallel NASA arhiivides mikrofilmidel. Kõigepealt tuli need digiteerida ning alles seejärel sai neid uuesti analüüsida.
Oluliseks tõukeks uurimusele sai vestlus teadlaste Rakesh Moguli ja Sanjay vahel, kes oletasid, et vana sondi andmetes võib endiselt peituda väärtuslikke vihjeid. Nende oletus osutus õigeks.
Mida näitas sondi läbimurre pilvedest?
Sond kohtas Veenuse atmosfääri läbides aerosoolide kihti, mis ummistas ajutiselt andmekogumisseadmete sisselaskeavad. See oli andmetes väga selgelt näha: CO₂ kontsentratsioon langes äkitselt ning tõusis seejärel uuesti, kui sisselaskeavad taas vabanesid. See pani teadlased uurima, mis täpselt neis aerosoolides sisaldus.
Selgus, et koguni umbes 62% aerosoolide koostisest oli vesi, mis oli seotud hüdraatunud sooladega, näiteks hüdraatunud raua- või magneesiumsulfaatidega. Lisaks näitas analüüs, et väävelhappe kõrval leidub pilvedes ka rauasoole, eriti stabiilseid ühendeid, mis suudavad vastu pidada äärmuslikes tingimustes.
Raua päritolu ja vee „nähtamatus“
Kuidas satub Veenuse atmosfääri nii palju rauda? Teadlaste arvates jõuab see sinna koos kosmilise tolmuga, mis sattudes happelistesse pilvekihtidesse reageerib ja moodustab vastavaid ühendeid.
See selgitab ka seda, miks varasemad kaugvaatlused näitasid Veenuse atmosfääris vähe vett. Spektroskoopia suudab tuvastada vaid vaba veeauru, mitte aga seotud vett ühendites. Sond, mis liikus läbi pilvede, võimaldas uurida pilvede tegelikku koostist, mitte ainult gaase, mida on võimalik kaugelt mõõta.
Mida see tähendab võimaliku elu seisukohalt?
Uued tulemused lükkavad ümber ühe olulisima argumendi selle vastu, et Veenuse pilvedes võiks elu eksisteerida – senise oletuse, et seal peaaegu puudub vesi. Kuigi keskkond on jätkuvalt väga happeline, on vee hulk pilvedes märksa suurem, kui seni arvati.
Vanad andmed, uued järeldused
See uurimus näitab, et isegi aastakümnete vanused andmed võivad tänapäevases teadusvaidluses mängida keskset rolli, kui neid tõlgendada uute meetodite ja teadmiste valguses. Kõige suurem väljakutse ei ole sageli mitte andmete mõistmine, vaid nende ülesleidmine unustustehõlma vajunud NASA arhiividest.
