Norra arheoloogid uurivad salapärast viikingiajast pärinevat matust, millele juhatas juhuse läbi kätte teed põllul metalliotsijaga tegutsenud huviline. Tema leitud ovaalne hõlmasõlg osutus vaid sissejuhatuseks palju suuremale loole.
Tavalise haritava põllu all varjas end sajandeid säilinud haud, mis sunnib nüüd teadlasi seniseid matmiskombeid uuesti läbi mõtestama. Uurijad rõhutavad, et tegemist on erakordse leiuga mitte üksnes väga hea säilivuse, vaid ka kummaliste, seni Norras dokumenteerimata rituaalsete tunnuste tõttu.
Kristluse-eelseid matmispaiku on selles piirkonnas üsna põhjalikult uuritud, mistõttu iga uus ootamatu sümboolne tegevus tekitab rohkelt küsimusi. Just selles hauas avastatud esemed ongi tekitanud tõelise sensatsiooni ja avavad uusi võimalusi viikingiaegsete uskumuste tõlgendamiseks.
Atraduse tähendus viikingikultuuri mõistmisel
Teadlaste hinnangul võib see haud anda väga väärtuslikku infot viikingiaegse ühiskonnastruktuuri, uskumuste ja matmistraditsioonide kohta. Üksikust ehtest on kujunenud terviklik uurimisobjekt, mis on äratanud huvi ka riiklikes muinsuskaitseasutustes.
Kaevamistel ilmnes hästi säilinud naise skelett, kes oli maetud tüüpilisse viikingiaegsesse rõivastusse. Tema kõrvalt leiti kaks ovaalset sõlgtüüpi ehet ja väike pannal, mis ei olnud üksnes kaunistused, vaid hoidsid ühtlasi rõivaid paigal. Hauapanuste põhjal oletavad arheoloogid, et naine võis kuuluda jõukamasse ühiskonnakihti ja olla näiteks taluomanik või majapidamise perenaine.
Ehete dateering paigutab leiud 9. sajandisse, mis tähendab, et tegemist on varase viikingiajaga. Hea luude säilivus on selle piirkonna arheoloogias haruldane, mistõttu rõhutavad teadlased matuse suurt teaduslikku potentsiaali. Ei ole välistatud, et juba ainuüksi nende ehete analüüs aitab täpsustada kaubandus- ja kultuurisuhteid tolleaegses Põhja-Euroopas.
Salapärased karbid naise suus
Suurimat üllatust pakuvad matuse juures ja skeletis endas leitud ebatavalised sümboolsed elemendid. Haua ulatuses olid paigutatud linnuluude jäänused, tõenäoliselt tiibadest, mis viitavad tahtlikult planeeritud rituaalile. Kõige mõistatuslikum on aga kaks karpi, mis olid asetatud surnud naise suhu.
Karpe ei ole kristluse-eelsetes Norra matustes peaaegu üldse tuvastatud, seega peetakse seda leidu ainulaadseks. Hiliskeskajal seostati merikarpe aeg-ajalt Püha Jaakobuse kultusega, kuid antud juhul on jutt ajast, mil kristlus polnud piirkonnas veel kanda kinnitanud. Uurimisprojekti juht Raymond Sauvage tunnistab, et selle tava tähendus on esialgu arusaamatu ja nõuab põhjalikumaid uuringuid.
DNR-uuringud ja uued vastused mineviku kohta
Hauda uurivad koostöös Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikooli muuseumi arheoloogid ning Trøndelagi maakonna muinsuskaitse spetsialistid. Leiust on teavitatud ka Norra kultuuripärandi direktoraati, kus rõhutatakse, et ilma metalliotsijaga hobiotsija teadliku tegutsemiseta oleks haud harimise käigus tõenäoliselt hävinud. Juhtum näitab ilmekalt, kui oluline on vastutustundlik leidude registreerimine.
Järgmise etapina plaanitakse teha DNR-analüüse ja täpsemat dateerimist. Nende abil loodetakse saada rohkem teavet naise päritolu, tervisliku seisundi ja võimalike sugulussidemete kohta läheduses leitud teiste matustega. Sellised uuringud võivad näidata, kas tegemist on üksiku erandiga või hoopis seni tundmatu laiemalt levinud traditsiooniga.
