Valu ja põletikku on aastakümneid peetud lahutamatuks tandmiks – kui püüdsid leevendada üht, mõjutasid paratamatult ka teist. Uus loomkatsetel ja rakuuuringutel põhinev teadustöö seab selle arusaama aga tõsiselt kahtluse alla. New Yorgi Ülikooli (NYU) Valu-uuringute keskuse teadlased on avastanud mehhanismi, mis võimaldab blokeerida valu ilma kahjustamata põletiku kaudu toimuvat paranemisprotsessi. See tähendab, et tulevikus võib valuravi muutuda märksa ohutumaks ja tõhusamaks. Uuring avaldati ajakirjas Nature Communications ning seda peetakse juba potentsiaalselt revolutsiooniliseks.
Miks on tavalised valuvaigistid ohtlikud?
Peaaegu igas kodus leidub ibuprofeeni või aspiriini, kuid vähesed mõtlevad sellele, et need ravimid on omamoodi „kahe teraga mõõgad“. Need leevendavad suurepäraselt valu ja vähendavad põletikku, kuid samal ajal võivad põhjustada tõsiseid pikaajalisi terviseriske. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides võetakse igal aastal ligikaudu 30 miljardit annust mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (MSPVR), ning osa kasutajatest kogeb seejuures kõrvaltoimeid: mao limaskesta kahjustusi, verejooksu riski, kahjulikku mõju südamele, maksale ja neerudele.
MSPVR-id toimivad, pärssides ensüüme, mis vastutavad prostaglandiinide – hormoonilaadsete ühendite – tootmise eest. Prostaglandiinid tekitavad küll valu, kuid samal ajal käivitavad ka põletiku, millel on oluline kaitsev roll: see aitab organismil taastuda. Seetõttu võib põletiku täielik mahasurumine paranemisprotsessi hoopis aeglustada.
„Põletik ei ole vaenlane. See soodustab kudede regeneratsiooni,“ rõhutab uuringu kaasautor professor Pierangelo Geppetti. Seetõttu püüdsid teadlased leida viisi, kuidas välja lülitada ainult see prostaglandiinide osa, mis tekitab valu, kuid ei sekkuks põletikulisse paranemisprotsessi.
Kuidas prostaglandiinid toimivad – ja milles seisnebki suur avastus?
Uurijad keskendusid molekulile PGE2, mis on üks peamisi põletikulise valu tekitajaid. PGE2 toimib nelja erineva retseptori kaudu. Varem arvati, et peamine „süüdlane“ on EP4-retseptor, kuid uus, täiustatud molekulaarset metoodikat kasutanud uuring näitas sootuks midagi muud.
Teadlased uurisid selle ühendi toimet Schwanni rakkudes, mis asuvad perifeerses närvisüsteemis ja on seotud nii migreeni kui ka teiste valusündroomidega. Selgus, et tõeline valusignaalide „generaator“ on hoopis EP2-retseptor. Kui teadlased blokeerisid hiirtel selektiivselt EP2-retseptori, lakkasid loomad valu tundmast, kuid põletik püsis täielikult muutumatuna.
„See oli tohutu üllatus. Me nägime esimest korda, et valu on võimalik põletikust lahutada,“ ütleb Geppetti.
Valu ja põletiku „lahutamine“ – meditsiiniline revolutsioon?
EP2-retseptori blokeerimine näitas, et valusignaalid liiguvad eraldi rajal, mis ei ole otseselt seotud põletikuga. See tähendab, et teoreetiliselt on võimalik luua ravimeid, mis võtavad valu ära, kuid ei kahjusta keha loomulikke paranemismehhanisme. See on selges vastuolus traditsioonilise meditsiinilise loogikaga, mille järgi valutav kude tähendab kestvat põletikku – ja vastupidi.
Lisaks näitasid uued andmed, et EP2-retseptor on nn „druggable“ sihtmärk, st seda on võimalik blokeerida ravimitega, mis võiksid olla märksa ohutumad kui tänased MSPVR-id. Kui sellised preparaadid õnnestub välja töötada, saaks nendega potentsiaalselt ravida näiteks:
osteoartriidiga kaasnevat valu,
selja- ja kuklapiirkonna valusid,
peavalu,
kroonilisi perifeerse närvisüsteemi valusid.
Praegu püüavad teadlased selgitada, kas EP2-blokeerimist oleks mõistlik rakendada süsteemse ravina (näiteks tablettidena) või oleks tõhusam lokaalne manustamine, näiteks otse valutavasse liigesesse.
Mida see tähendab tuleviku meditsiinile?
Praegu tehakse lisauuringuid nii inimese kui ka hiire Schwanni rakkudega ning kõik tulemused kinnitavad sama järeldust: EP2-retseptori aktiveerimine tekitab püsiva valusignaali, kuid selle blokeerimine ei peata põletikulisi paranemismehhanisme. See on eriti oluline spordimeditsiinis, ortopeedias ja füsioteraapias, kus patsientidele määratakse sageli MSPVR-e, kuigi need võivad kudede taastumist hoopis raskendada.
NYU professor Nigel Bunnett usub, et EP2-blokaatorid võivad kujuneda „uue põlvkonna valuravimiteks“, mis ei oleks mitte üksnes tõhusad, vaid vähendaksid oluliselt ka MSPVR-idega seotud riske. Samas rõhutavad teadlased, et teekond kliiniliste uuringuteni on veel pikk. Tuleb kindlaks teha, kas EP2-retseptori pärssimine ei põhjusta ootamatuid kõrvaltoimeid, eriti siis, kui ravimit kasutatakse kogu organismi ulatuses.
See-eest näivad juba praegu väga paljulubavad sihtmärgistatud raviviisid – näiteks ravimi süstimine otse põlveliigesesse, randmekanalisse või muusse kahjustatud piirkonda.
Kui see meetod kinnitust leiab ka kliinilistes uuringutes, võib meditsiin astuda uude ajajärku: valu leevendamine ei seisa enam vastamisi paranemist toetavate protsessidega ning patsiendid saavad kiiremini terveneda ja samal ajal kogeda vähem ebamugavust.
Fotod on illustratiivsed © Canva.
