Ühiskonnas kõlab üha sagedamini arutelusid selle üle, kas sularaha võiks tulevikus piirata või isegi täielikult käibest eemaldada. Mõnele tundub see loogilise tehnoloogilise arengu tulemusena, teised näevad selles ohtlikku samm-sammulist liikumist üksikisiku valikute üha suurema kontrolli poole.
Kui ühed rõõmustavad digilahenduste ja mugavate maksevõimaluste üle, siis teised küsivad ettevaatlikult: kes, millal ja millisel alusel üldse saaks sellise otsuse langetada? Esmapilgul näib, et tegemist on vaid tehnilise küsimusega – kas raha vorm on paber või digitaalne. Sügavamal tasandil on aga selge, et see teema on otseselt seotud privaatsuse, turvalisuse, riikliku kontrolli ja usaldusega finantssüsteemi vastu.
Seetõttu tekitab juba pelk idee sularaha keelustamisest tugevaid emotsionaalseid reaktsioone. Mõte sularaha täielikust kadumisest toetub enamasti kahele peamisele argumendile: tehnoloogilisele arengule ja võitlusele varimajandusega.
Reaalsuses ei ole tegemist siiski pelgalt tehnilise reformiga. Selline samm eeldaks poliitilist tahet, selget õiguslikku raamistikku ning mis kõige olulisem – ühiskonna nõusolekut.
Kes saab teha otsuse sularaha kohta?
Eestis ei langetaks otsust raha vormi muutmise üle üksainus asutus, vaid terve institutsioonide võrgustik. Euroopa Liidus vastutab raha emiteerimise ja rahapoliitika eest Euroopa Keskpank (ECB), kuid igal liikmesriigil on oma roll läbi rahvuslike keskpankade, eriti kui jutt käib raha kasutamise praktilistest aspektidest riigi sees.
Kui Euroopa tasandil hakataks arutama sularahast loobumist, peaks algatus tulema Euroopa Keskpangalt, kes juhib euroala rahapoliitikat. Kuid sellise ettepaneku saaks õiguslikult ellu viia ainult Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament läbi tavapärase seadusloome protsessi, kaasates liikmesriike ja Euroopa Komisjoni.
See tähendab, et üksik riik – sh Eesti – ei saa iseseisvalt otsustada sularaha täielikku keelustamist, kuid oleks kohustatud vastavaid muudatusi rakendama, kui need tuleneksid Euroopa õigusest. Riigisiseselt oleks peamine vastutaja Eesti Pank, kes korraldaks otsuse praktilise elluviimise.
Enne seda oleks aga vajalikud Riigikogu otsused, avalikud arutelud, konsultatsioonid ettevõtjate, kodanikuühenduste ja teiste huvigruppidega. Tegu ei ole otsusega, mida saaks vastu võtta „üleöö“ või ühe valitsuse istungi käigus.
Millistele argumentidele sularaha piiramist rajatakse?
Üks sagedasemaid põhjendusi sularahast loobumise toetuseks on varimajanduse vähendamine. Väidetakse, et sularaha kasutatakse sageli maksudest kõrvalehoidmiseks, illegaalseks kaubanduseks või isegi terrorismi rahastamiseks. Digitaalsed maksed on sel juhul atraktiivsed, sest need jätavad maha jälje ja muudavad rahavoogude kontrolli lihtsamaks.
Teine levinud argumentide rühm puudutab tõhusust ja turvalisust. Elektroonilised maksed on kiired, neid on lihtne integreerida muude teenustega ning need ei nõua füüsilist transporti ega turvalist ladustamist. Samuti väheneb füüsilise rahavõltsimise oht.
Nii ettevõtted kui riigiasutused säästavad kulusid, kui vajadus sularaha trükkida, transportida ja hoiustada väheneb. Samas on oluline rõhutada ka vastuargumente:
- sularaha on alternatiiv, mis aitab vältida täielikku sõltuvust tehnoloogiast ja elektrist;
- see on eriti oluline eakatele ja neile, kes elavad piirkondades, kus digiteenused pole piisavalt kättesaadavad;
- sularaha tagab suurema anonüümsuse, mis paljude jaoks on lahutamatu osa isikuvabadusest.
Õiguslik raamistik ja tegelik olukord
Kehtivate Euroopa Liidu õigusaktide järgi on euro sularahas seaduslik maksevahend, millest ükski liikmesriigi asutus ei saa inimesi jõuga loobuma sundida. Sularaha täielik keelustamine eeldaks ulatuslikke muudatusi Euroopa tasandi õigusruumis – direktiivide ja määruste muutmist või isegi aluslepingute korrigeerimist.
Praegu ei ole ei Euroopa Keskpank ega Euroopa Komisjon algatanud samme, mis viitaksid soovile sularaha täielikult keelata. Küll aga on mitmed riigid kehtestanud piiranguid suurtele sularahatehingutele. Näiteks Itaalias ja Prantsusmaal ei tohi üle teatud summa tehinguid sularahas teha – eesmärk on suurte summade parem jälgitavus, mitte sularaha keelustamine.
Sarnane kord kehtib ka Eestis: alates teatud summast tuleb tehingud teha pangaülekandega, et tagada läbipaistvus ja järelevalve.
Samal ajal on võimalik ka „vaikne stsenaarium“: sularaha ei keelata ametlikult, kuid selle kasutamine muutub nii ebamugavaks ja piiratud võimalustega, et inimesed loobuvad sellest iseenesest. Just seda teed on läinud mitmed Skandinaavia riigid, eriti Rootsi, kus sularaha osakaal on langenud juba alla 10% kõikidest maksetest.
Mida peaksime teadma ja kuidas valmistuda?
Esiteks on oluline mõista, et sularahast loobumine ei oleks ainult tehnoloogiline uuendus. Tegemist oleks üheaegselt sotsiaalse, õigusliku ja eetilise reformiga. Kui selline stsenaarium kunagi teoks saaks, peaks see põhinema avalikul arutelul, inimeste kaasamisel ja läbipaistval selgitustööl. Vaja oleks pikk üleminekuperiood, piisavalt alternatiive ning selgeid garantiisid inimeste õiguste kaitseks.
Teiseks tasub igaühel hinnata oma sõltuvust ühest maksevahendist. Isegi kui eelistad digimakseid mugavuse tõttu, on tark hoida kodus mingi summa sularaha ettenägematuteks olukordadeks. Nii pandeemia, elektrikatkestused kui ka muud kriisid on näidanud, et füüsiline raha võib osutuda hädavajalikuks.
Lõpuks peaks sularahast loobumise arutelu keskmes olema mitte kontroll, vaid usaldus. Kui ühiskond liigub täielikult digitaalse rahanduse suunas, peaks see toimuma alt üles – tuginedes usaldusele institutsioonide ja tehnoloogia vastu ning koostööle kodanikega. Otsustajad saavad küll algatada muutusi, kuid nende vastuvõtmine peab toimuma koos ühiskonnaga, mitte sellele peale surutuna.
