Pilku argipäeva jälgides hakkab silma üks lihtne tõsiasi – pangaautomaadid ei tundu enam kaugeltki nii vältimatult vajalikud kui kunagi varem. Üha rohkem inimesi harjub kasutama nutirakendusi, pangakaarte või isegi nutikellasid ning sularaha võetakse igapäevaselt kasutusele aina harvem.
Kas pangaautomaatide ajastu saab läbi?
Selline muutus tekitab aga ka olulisemaid küsimusi: kas pangaautomaatide ajastu on tõesti lõppemas? Kas neist võib tõepoolest saada sama haruldane nähtus nagu tänased postkastid, mida linnainimesed näevad sagedamini kui arhitektuurset mälestist, mitte aga igapäevaselt kasutatavat taristut?
Suurtes linnades on pangaautomaadid inimestele veel kättesaadavad, kuid ka seal on nende võrk silmanähtavalt hõrenemas. Väiksemates asulates ja külades on olukord veel murettekitavam – elanikud peavad tihti sõitma kümneid kilomeetreid, et jõuda lähima sularaha väljastuspunktini.
Sellised arengud toovad kaasa olulisi muutusi nii inimeste igapäevastes harjumustes kui ka finantsteenuste turvalisuse ja kättesaadavuse seisukohalt. Arutelu selle üle, kas pangaautomaate on endiselt vaja, ei käi üksnes tehnoloogia või moodsate makselahenduste ümber.
See puudutab otseselt ka sotsiaalset õiglust, geograafilist ligipääsu ning eakate inimeste võimalusi jääda täisväärtuslikeks osalisteks majandussüsteemis. Vaatamegi lähemalt, kuhu suunas me liigume ja mis võiks tegelikult asendada vana, tuttava sularahaautomaadi.
Pangaautomaatide vähenemise põhjused
Pangaautomaatide võrgu kokkutõmbumise peamine põhjus on muutuvad kliendiharjumused. Enamik inimesi eelistab nüüd viipemakseid, mobiilseid ülekandeid ja digitaalseid rahakotte. See ei ole üksnes kiirem, vaid paljudel juhtudel ka turvalisem. Pangad näevad, et füüsilise sularaha järele on aina vähem vajadust, mistõttu ei ole enam majanduslikult mõistlik investeerida automaatide hooldusesse, turvasse ja sularahakassettide logistilisse täitmisse.
Suurt rolli mängib ka asjaolu, et sularaha väljavõtu limiidid on mitmel pool vähenenud ning elanikud kasutavad sularaha üha harvemini. Mõnes riigis, näiteks Rootsis või Norras, moodustavad sularahatehingud juba vaid imepisikese osa kõigist maksetest.
Eestis on see osakaal küll veel märksa suurem, kuid suund on selge – aina rohkem teenusepakkujaid ei paku enam üldse võimalust tasuda sularahas.
Sotsiaalne lõhe ja piirkondlik ebavõrdsus
Kui suurlinnade elanikele on tehnoloogilised muutused pigem mugavuse ja kiiruse sümbol, siis maapiirkondadele võivad need tähendada tõsist väljakutset. Väiksemate asulate ja külade elanikele, eriti eakamatele inimestele, kellel ei ole nutitelefoni või kes ei ole harjunud e-pangandust kasutama, muutub pangaautomaatide kadumine mitte ainult ebamugavuseks, vaid ka sotsiaalse tõrjutuse märgiks.
Pensionid, toetused ja paljud igapäevased väiksemad kulutused on endiselt tihti seotud sularahaga. Kui lähim pangaautomaat asub kümnete kilomeetrite kaugusel, tekib õigustatud küsimus, kas sellist süsteemi saab pidada kõigile kodanikele tegelikult kättesaadavaks. Pangad on küll hakanud kasutusele võtma mobiilseid pangaautomaate ning teevad koostööd postkontorite võrgustikuga, kuid need lahendused ei ole veel laialdaselt levinud.
Alternatiivide otsing
Praegu ei ole siiski võimalik elada täiesti ilma sularahata. Seetõttu otsitakse aktiivselt vahepealseid lahendusi – mõned kaubanduskeskused, apteegid ja postkontorid pakuvad võimalust võtta sularaha välja kassast, tasudes ostude eest kaardiga. Selline teenus leevendab probleemi teatud määral, kuid ei asenda täielikult klassikalist pangaautomaati, mis on üldjuhul kättesaadav ööpäevaringselt ning võimaldab teha rohkem kui ainult sularaha väljavõtmist.
Teisalt näeme ka positiivseid arenguid. Digitaalsetele teenustele orienteerunud riigid investeerivad alternatiivsetesse sularaha lahendustesse – alates väiksemõõdulistest, hõlpsasti teisaldatavatest automaatidest kuni partnerlusteni kohalike ettevõtetega. Nii tekib ka kaugemates piirkondades võimalus sularaha kätte saada, samal ajal kui pankade jaoks on see märksa soodsam viis ligipääsu tagada.
Kas pangaautomaadid kaovad täielikult?
Kas pangaautomaate ootab ees sama saatus mis postkaste? Võimalik. Kuid see ei tähenda tõenäoliselt nende täielikku kadumist. Pigem muutub pangaautomaat spetsialiseeritud teenuseks, mis on suunatud kindlatele kliendirühmadele või koondub vaid suurematesse sõlmpunktidesse – näiteks jaamadesse, haiglatesse või kaubanduskeskustesse.
Juba praegu tõmbuvad pangaautomaadid justkui tagaplaanile – neid ei leia enam igalt tänavanurgalt, vaid üksikutes, strateegiliselt valitud kohtades. Kuid seni, kuni vähemalt osa elanikkonnast kasutab pangaautomaati oma peamise ligipääsukanalina rahale, ei ole nende täielik kaotamine võimalik. See oleks mitte ainult riskantne, vaid ka sotsiaalselt vastutustundetu.
Tulevikustsenaarium: segasüsteem
Lähiajal võib kujuneda välja justkui kahekihiline süsteem: linnades toetutakse üha enam digitaalsele pangandusele ja elektroonilistele maksetele, samal ajal kui maapiirkondades säilib selge vajadus sularaha väljastavate lahenduste järele. Võimalik, et pangaautomaadid muutuvad sarnaseks raamatukogudega – neid on vähem kui varem, kuid päriselt kaduda nad siiski ei saa.
Üks põhimõte jääb aga muutumatuks: raha – olenemata selle vormist – peab olema kõigile kättesaadav. Ja seni, kuni sularaha on sellest rahasüsteemist oluline osa, jääb ka pangaautomaatide roll ühiskonnas veel kauaks ajaks elutähtsaks.
