Ukrainas käimas ei paista lõppevat ja Venemaa otsib vis endiselt uusi viise, kuidas kaitseliine ümber mängida. 18. oktoobri õhtul sai Harkivi oblast taas Vene lennuväe sihtmärgiks. Seekord kasutati aga uue põlvkonna modifitseeritud juhitavat pommi.
Tegu on esimese sedalaadi juhtumiga, mille on fikseerinud Ukraina prokuratuur, ning see tekitab põhjendatud muret sõja edasise eskalatsiooni pärast. Kuigi sellist tüüpi relvi on seni kasutatud väga piiratud ulatuses, võib juhtunu viidata Venemaa soovile katsetada neid relvi reaalses lahingusituatsioonis.
Kasutatud relv oli UMPK-tüüpi pomm, millele on lisatud reaktiivmootor. Löök Lozova linnale Harkivi oblastis oli esimene teadaolev taoline modifikatsioon. Selline tehnoloogiline hüpe pikendab pommi tegevusraadiust ning seab Ukraina õhutõrjele uued väljakutsed.
Rünnak Lozovale: esimene kord ajaloos
Ukraina Harkivi oblasti prokuratuur kinnitas, et Lozova linna ründamiseks kasutati uut tüüpi juhitavat pommi. Esialgsetel andmetel oli tegu reaktiivmootoriga UMPB-5R pommiga, mis on võimeline lendama kuni 130 kilomeetri kaugusele. Just sellise vahemaa see ka antud rünnaku ajal läbis.
Sõjaanalüütikud märkasid aga mitut olulist detaili. Telegrami kanalites viidati, et tegemist ei pruukinud olla UMPB-5R-ga, vaid hoopis moderniseeritud UMPK-tüüpi pommiga, millele on integreeritud reaktiivmootor. Pärast plahvatust avaldatud fotodel on näha tüüpilisi UMPK pommi detaile, näiteks elevone, ning mootorijäänuseid, mis oma ehituselt meenutavad Hiina päritolu „Swiwin SW800Pro“ reaktiivmootorit.
Moderniseerimine, mis võib lahingudünaamikat muuta
UMPB-tüüpi reaktiivmootoriga pomme on seni kasutatud väga piiratud mahus. Esimesed selliste relvade kasutusjuhtumid registreeriti alles 2025. aasta kevadel ja varasuvel. Nende praegune laiem kasutuselevõtt lahingutegevuses võib tähendada, et Venemaa plaanib seda tehnoloogiat märksa süsteemsemalt rakendada.
Sellistel pommidel on selge strateegiline eelis: reaktiivmootori lisamine pikendab lennuulatust, mis võimaldab pomme heita palju suuremast kaugusest. Nii saavad Vene lennukid rünnata sihtmärke, jäädes Ukraina õhutõrjesüsteemide otsesest mõjuraadiusest välja. Lisaks ei ole sellised modifikatsioonid suhteliselt vaadates kuigi kallid, mistõttu võivad need muutuda Vene relvajõududele väga atraktiivseks lahenduseks.
Mitte ainult Harkivi: laienev oht
Pärast rünnakut Lozova linnale teatati, et sama tüüpi relva kasutati sama nädala jooksul esmakordselt ka Mikolajivi oblastis. See kinnitab üha enam, et uue põlvkonna pomme kasutatakse juba süsteemselt, mitte üksiku eksperimendina.
Venemaa meedias avaldatud fotodel on näha Su-34 pommitajaid, mis kannavad õhupomme UMPK-PD modifikatsioonidega. Need süsteemid võimaldavad tavalised vabalt langevad pommid muuta juhitavateks relvadeks, mis suudavad rünnata sihtmärke 20–30 kilomeetri kauguselt rindejoonest. Reaktiivmootori lisandumisel kasvab see ulatus aga märkimisväärselt.
Ukraina õhutõrjele uus ja keeruline ülesanne
Ukraina õhutõrje suutlikkus on 2025. aastaks oluliselt paranenud, kuid uue põlvkonna juhitavad pommid sunnivad otsima täiendavaid lahendusi. On ilmne, et Venemaa püüab luua õhu-relvasüsteemi, mis võimaldab rünnata sihtmärke kaugrünnakutega, ilma et lennukid peaksid sisenema Ukraina õhukaitse tõhusasse tegevusraadiusse.
See võimaldab vastase lennuväel vähendada riske, samal ajal kui Ukraina relvajõud on sunnitud investeerima mitte ainult lühimaa-, vaid üha enam ka kesk- ja pikamaa õhutõrjesüsteemidesse. Selline relvastumise tempo ja suund näitavad ilmekalt, et ükski pool ei kavatse lähiajal taganeda.
Rekordiline rünnak: 268 juhitavat pommi ühe päevaga
17. oktoobril registreeris Ukraina relvajõudude kindralstaap seninägematu arv juhitavate pommidega sooritatud rünnakuid. Ühe ööpäeva jooksul tulistas Venemaa Ukraina positsioonide ja lähialade pihta koguni 268 juhitavat pommi. See näitab selgelt, et taolistest relvadest on saanud Venemaa peamine ründestrateegia tööriist.
Kui Venemaa hakkab regulaarselt kasutama uusi reaktiivmootoriga juhitavaid pomme, võib see oluliselt muuta jõudude vahekorda õhus. Ukraina õhutõrjejõud on sunnitud oma taktikat ja prioriteete põhjalikult ümber hindama, et tulla toime nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt muutuva ohupildiga.
