Alzheimeri tõbi on tänaseni üks keerukamaid meditsiinilisi mõistatusi. See hiilib vaikselt inimese ellu, võtab mälestused, muudab isiksust ja lõhub lõpuks kogu igapäevaelu. Teadlased on aastakümneid otsinud võimalusi selle haiguse peatamiseks, ent iga läbimurre nõuab aega, ettevaatlikkust ja loendamatuid katseid. Seetõttu kõlas teade, et hiirtel ja äädikakärbestel õnnestus tavalist aminohapet kasutades vähendada Alzheimerile omaseid ajus esinevaid valgusademeid, ühtaegu julge ja intrigeerivana. Lihtne preparaat, mida seni kasutati kõrge vererõhu ja stenokardia sümptomite leevendamiseks, on ootamatult tõusnud ühe raskema neurodegeneratiivse haiguse võimalikuks vastaseks.
Arginiin – enamat kui tavaline toidulisand?
Arginiin ei ole meditsiinis uus aine – seda aminohapet on ammu kasutatud vereringe parandamiseks, vererõhu alandamiseks ja ka sportlaste vastupidavuse toetamiseks. Uusimad Jaapani teadlaste – Kindai ülikooli ja Riikliku Neuroteaduste Instituudi uurijate – tulemused näitavad aga, et arginiini toimeulatus võib olla palju laiem.
Nende tehtud katsed näitasid, et see ühend suudab pidurdada ja lagundada kleepuvaid beeta-amüloidi ladestusi, mida peetakse üheks peamiseks Alzheimeri tõve tunnuseks. Need valgud katavad aja jooksul närvirakke justkui liimina ning on seotud mäluhäirete, desorientatsiooni ja teiste kognitiivsete probleemidega.
Uuringus kasvatati isaseid hiiri, kellele on omane just selliste beeta-amüloidi ladestuste tekkimine. Kui nende joogivette lisati arginiini, olid muutused silmnähtavad: ajus tuvastati väiksem kogus valgusademeid ning hiired näitasid vähem käitumuslikke muutusi. See viitab, et arginiin ei pruugi üksnes füüsiliselt vähendada kahjustusi, vaid leevendab ka nende toksilist mõju.
See on eriti oluline, sest senini on olnud valgusademe eemaldamine üks suuremaid farmakoloogilisi väljakutseid. Enamik katsejärgus ravimeid mõjutab vaid üht mehhanismi – nad püüavad takistada uute ladestuste teket. Arginiinil on potentsiaal minna sammu võrra kaugemale ja aidata lagundada ka juba kujunenud valgu-agregaate.
Teadlaste sõnul toimib see aminohape omamoodi „keemilise saatjana“, mis aitab hoida teiste valkude õiget struktuuri ning vähendada nende kokkukleepumise ja agregatsiooni riski.
Oluline omadus – arginiin jõuab ajju
Vähem tähtis ei ole seegi, et arginiin suudab läbida vere-aju barjääri – keerukat bioloogilist „müüri“, mis takistab paljudel ainetel närvikoeni jõudmast. See võime annab arginiinile unikaalse eelise paljude teiste võimalike ravikandidaatide ees, sest aine pääseb tegeliku sihtmärgini – ajju.
Tulemusi kinnitati mitte ainult hiirtel, vaid ka äädikakärbestel ning katsesüsteemides, kus valgud uuriti eraldi. See ei tähenda veel kindlat edu inimestel, kuid tee kliiniliste uuringuteni on nüüd avatud. Uurijad rõhutavad, et kuigi arginiin on juba praegu tunnistatud ohutuks, kasutati katsetes suuremaid annuseid, kui tavapärases meditsiinipraktikas. Seetõttu tuleb inimestele määrata annus, mis on ühtaegu piisavalt tõhus ja turvaline.
Paljutõotavad, kuid ettevaatlikud lootused
Alzheimeri uurimine meenutab sageli rasket tõusu järsule mäele – edasiminek on olemas, kuid lõplik siht paistab endiselt kaugel. Kuigi beeta-amüloidi ladestusi peetakse haiguse üheks tunnuseks, vaieldakse teadusringkondades siiani, kas need on otsene haiguse põhjus või vaid osa palju keerulisemast protsessist. Isegi kui arginiin suudab neid valke tõhusalt eemaldada, pole veel selge, kui palju see mõjutab haiguse tegelikku kulgu.
Sellegipoolest on tegu olulise sammuga. Üks asi on eksperimentaalne molekul, mida pole veel kliiniliselt testitud ja mille mõju inimese organismile on teadmata. Hoopis teine olukord tekib aga siis, kui kasutusel on juba terve hulk kogemusi ainega, mida meditsiinis niigi rakendatakse ning mille ohutusprofiil on suures osas teada. See teeb arginiinist paljulubava suuna, mida võib kliinilistes uuringutes katsetada tõenäoliselt kiiremini kui täiesti uusi ravimeid.
Teadlased toovad välja, et nende avastus võib olla oluline mitte ainult Alzheimeri, vaid ka teiste neurodegeneratiivsete haiguste puhul, mille keskmes on just valkude vale voltumine ja kokkukleepumine. Kui sarnased tulemused korduvad ka inimestel, võib see lihtne aminohape osutuda sillaks tänaste ravivõimaluste nappuse ning tuleviku vahel, kus Alzheimeri diagnoos ei tähenda enam paratamatut hääbumist.
Praegu jääb üle jälgida, millise kiirusega kliinilised uuringud arenevad ja kas inimestel õnnestub saavutada samasuguseid tulemusi nagu katsemodellidel. Juba ainuüksi teadmine, et lootustandev ravivõimalus võib peituda näiliselt tähtsusetus tabletis, mis loodi sootuks teisel eesmärgil, tuletab meelde: meditsiinis sünnivad suurimad muutused sageli seal, kus neid kõige vähem oodatakse.
Fotod on illustratiivsed © Canva.
