10. oktoobril tähistatakse ülemaailmset vaimse tervise päeva. See päev tuletab meelde, et hoolimine oma sisemisest seisundist on sama oluline kui füüsiline tervis. Ja kui räägime vaimsest tervisest, puutume paratamatult kokku ühe sügavaima inimkogemusega – eksistentsiaalse ärevusega.
Mis on eksistentsiaalne ärevus?
Võib tekkida küsimus: mis see eksistentsiaalne ärevus siis on? Arvatakse, et see ärevus on omane kõigile inimestele. Mitte keegi meist ei ole selle eest kaitstud, sest meil kõigil on teadvus, mis suudab küsida, otsida ja kahelda.
Seda mõistet aitasid tuntuks teha eksistentsialistliku filosoofia ja psühhoteraapia rajajad – Kierkegaard, Heidegger ja teised. Nad märkasid, et inimene kui teadlik olend puutub paratamatult kokku järgmiste elutõdedega: me oleme vabad valima, vastutame oma valikute eest, oleme piiratud ja surelikud ning elu mõte ei ole ette antud „ülalt“ – me peame selle ise leidma.
Eksistentsiaalne ärevus ei ole tavaline muretsemine
See ei ole seesama ärevus, mida tunneme eksamit oodates või keeruliseks vestluseks valmistudes. Eksistentsiaalne ärevus tekib siis, kui puutume kokku kõige sügavamate küsimustega:
- Kuidas leida oma elu mõtet?
- Mis mind tulevikus ees ootab?
- Kuidas leppida sellega, et elu on ajalik?
Just sellest arusaamisest eksistentsiaalne ärevus sünnibki. See ei ole haigus, vaid loomulik osa inimese teadlikkusest. Mõne jaoks on see vaikne taustatunne, teisi tabab see äkilise kriisina – näiteks kaotuse, haiguse, lahutuse või suurte elumuutuste ajal.
Kas eksistentsiaalne ärevus on vältimatu?
Teatud mõttes oleme me kõik sellest puudutatud – eksistentsiaalne ärevus on paratamatu. Kuid see ei ole tingimata halb uudis. See ei ole ainult vaenlane. Eksistentsiaalne ärevus võib olla ka õpetaja ja teejuht, mis tuletab meile meelde, mis on meile tõeliselt oluline.
Just see ajendab meid argipäeva saginas peatuma ja küsima:
- Kas ma elan nii, nagu ma päriselt tahan?
- Kas mu suhted on ehtsad ja lähedased?
- Kas ma pühendan aega sellele, mis on tõeliselt tähendusrikas?
- Mida saan ma selle kõige nimel teha?
Kui eksistentsiaalne ärevus muutub liiga tugevaks
Mõnikord kasvab eksistentsiaalne ärevus nii suureks, et tundub, nagu libiseks maa jalgade alt. Sellisel ajal võivad aidata lihtsad, kuid tõhusad praktikad:
- Tunde teadvustamine. Nimetada see tunne sõnades: „Ma tunnen eksistentsiaalset ärevust.“ Ainuüksi selle sõnastamine võib vähendada ärevuse mõju.
- Jagamine. Rääkida sellest inimesega, keda usaldad. Eksistentsiaalsed küsimused muutuvad kergemaks, kui nad saavad kõlada valjusti.
- Mõtte loomine väikeste sammudega. Võib-olla peitub mõte hommikukohvis, jutuajamises sõbraga, raamatu leheküljel või jalutuskäigus. Sageli jõuavad suured vastused meie juurde läbi väikeste, igapäevaste, kuid tähenduslike hetkede.
- Abi otsimine. Psühhoteraapia võib olla turvaline koht oma eksistentsiaalsete küsimuste uurimiseks. Koos spetsialistiga on võimalik leida viise, kuidas seda ärevust mõista, omaks võtta ja muuta see kasvu allikaks.
Elus olemise märk
Eksistentsiaalne ärevus on märk sellest, et oleme elus, tundlikud ja otsivad olendid. See ei lase elada „autopiloodil“ ning tuletab meelde, et iga päev on kordumatu. Vaimse tervise päeva puhul võime endalt küsida ühe lihtsa, kuid sügava küsimuse: „Mis on täna minu jaoks tähendusrikas?“
Võib-olla muutub see küsimus, selle asemel et tekitada üksnes ärevust, valguseks, mis juhib meid läbi elu hapruse sügavama kontakti suunas iseenda ja teistega.
