Automaailm on juba üle kümne aasta kõva häälega rääkinud muutustest – elekter, akud, nullheide. Paistab, nagu loetaks sisepõlemismootoritele viimaseid päevi. Tootjad teatavad üksteise järel plaanidest loobuda täielikult sisepõlemistehnoloogiast ning poliitikud seavad selged tähtajad, millal nende ajastu peab läbi saama.
Ometi ei ole ka tohutu elektrifitseerimislaine sisepõlemismootoreid teelt pühkinud. Neid arendatakse edasi, otsitakse uusi lahendusi ning insenerid ja teadlased üle maailma püüavad tõestada, et need mootorid suudavad endiselt üllatada. Ja nende peamine võimalus ellu jääda ei pruugi olla aku, vaid see, mis jõuab kütusepaaki.
Tehnoloogia areng: revolutsioon mitte silindris, vaid kütuses
Tehnoloogia ei seisa paigal. Nii nagu elektrimootorid on muutunud efektiivsemaks ja töökindlamaks, ei ole ka traditsioonilised sisepõlemismootorid enam samasugused nagu 20 aastat tagasi. Seekord toimub aga revolutsioon mitte silindri sees, vaid selle ümber – seal, kus luuakse uus kütus.
E-kütus – süümepiinu tekitamata põlev energia
Üks tähelepanu keskmesse tõusnud alternatiiv on sünteetilised kütused ehk e-kütus. See kõlab futuristlikult, kuid põhimõte on üllatavalt lihtne: CO₂ kogutakse atmosfäärist ning ühendatakse vesinikuga, mis toodetakse taastuvenergiat kasutades. Tulemuseks on kütus, mis põledes vabastab ligikaudu sama palju CO₂, kui kulus selle tootmiseks. See tähendab kliimaneutraalset bilanssi.
Suured autotootjad on juba selles vallas tegutsemas. Porsche toodab koostöös partneritega Tšiilis e-kütust juba kaubanduslikus mahus. Eesmärk on luua kütus, mis sobiks olemasolevatesse mootoritesse ilma suuri konstruktsioonilisi muudatusi tegemata. See avaks võimaluse, et miljonid autod kogu maailmas võiksid edasi sõita, kuid teha seda oluliselt „puhtamalt“.
Vesinik – enamat kui vaid raketikütus
Teine paljulubav suund on vesinikul töötavad sisepõlemismootorid. Erinevalt vesinikkütuseelementidest kasutatakse vesinikku siin sarnaselt bensiinile – see põletatakse silindris, et panna kolvid tööle. Sellised mootorid pole enam ainult katseprojekt: Toyota testib vesinikul töötavaid sõiduautosid ning Yamaha arendab vesinikul töötavaid V8 mootoreid.
Nende tehnoloogia suurim eelis on see, et ei ole vaja täielikult uut elektriauto taristut. Olemasolev mootorikonstruktsioon saab uue elu. Jah, põlemisprotsessiga kaasneb endiselt lämmastikoksiidide (NOx) emissioon, kuid see on märgatavalt väiksem kui traditsiooniliste kütuste puhul. Lisaks on vesinik äärmiselt levinud ja mitmekülgne energiallikas, mida saab toota ka taastuvenergia abil.
Biokütused – vana lahendus uues kuues
Biokütuseid on kasutatud juba pikka aega, eriti diiselmootorites. Kuid uus põlvkond biokütuseid on liikunud kaugele lihtsast rapsiõlist või etanoolist. Tänapäeval räägitakse tipptehnoloogilistest biokütustest, mida toodetakse näiteks jäätmetest, vetikatest või isegi ümbertöödeldud plastijääkidest.
Selliste kütuste süsinikujalajälg võib olla kuni 90% väiksem võrreldes tavapäraste fossiilkütustega. Oluline on seegi, et neid saab sageli kasutada juba olemasolevates mootorites, tihti ilma ühtegi tehnilist muudatust tegemata.
Mõned lennukimootorid on juba sertifitseeritud töötama ainuüksi täiustatud biokütustel. See näitab, et tehnoloogia on valmis liikuma piloodiprojektidest masskasutusse, sh maanteetransporti.
Vanade autode austajatele – päästev „lõhn bensiini“
Üks nende tehnoloogiate suurimaid eeliseid on see, et need võimaldavad vanematel autodel seaduslikult ja vastutustundlikult teedel edasi sõita. Klassikalised mudelid, sportautod või lihtsalt armsad, hästi hoitud vanad sõidukid ei pea tingimata minema vanarauda vaid seetõttu, et nad ei vasta uusimatele heitenõuetele.
E-kütus ja biokütused võivad pakkuda alternatiivi, mis säilitab nii auto kui ka selle emotsionaalse väärtuse. See on justkui sild mineviku ja tuleviku vahel – autokultuuri pärandi ning tänapäevase keskkonnateadlikkuse ühenduskoht.
Mis edasi: sisepõlemismootori rehabiliteerimine või lõppjaam?
Elektrifitseerimine jääb tõenäoliselt ka edaspidi autotööstuse peamiseks suunaks, kuid aina enam eksperte räägib mitmekesisest tulevikust. See tähendab, et elektriautod eksisteerivad kõrvuti e-kütusel töötavate autode, vesinikumootorite ning uute, alles arendamisel olevate tehnoloogiatega. Ainus tõeline vaenlane on heitkogused, mitte ise sisepõlemistehnoloogia.
Tulevik sõltub regulatsioonidest, taristu arengust ja loomulikult poliitilistest otsustest. Küll aga on üks asi selge: niikaua kui leidub insenere, kes usuvad, et mootor võib uue kütusega „hingata“ edasi, ei ole sisepõlemismootor veel surnud.
Sisepõlemismootorid ei ütle veel „head aega“. Nad muutuvad, kohanevad ja otsivad uusi võimalusi edasi elada – mitte nostalgiast, vaid potentsiaali tõttu.
Võib-olla õnnestub juba lähitulevikus ühendada klassikaline mehaanika nauding tänapäevase vastutustundliku mõtteviisiga. See võiks olla üks kaunemaid üllatusi kogu automaailma ajaloos.
