Venemaa sõda Ukraina vastu ei too kaasa üksnes geopoliitilisi tagajärgi, vaid põhjustab üha ulatuslikumaid vapustusi ka riigi majanduses. Kreml, mis seisab silmitsi tohutu finantssurvega, kasutab järjest sagedamini meetmeid, mis võivad näida ajutiste lahendustena, kuid tegelikult destabiliseerivad ärikeskkonda veelgi.
Massilised trahvid – näiline päästerõngas riigieelarvele
Üks sellistest sammudest on ulatuslik trahvide määramine ettevõtetele, mille maht ja mõju üllatavad isegi eksperte. Värskeimate andmete järgi määras Venemaa föderaalne maksuamet 2025. aasta esimeses kvartalis trahve ja viiviseid ligi 190 miljardi rubla ulatuses.
See summa on umbes 2,5 miljardit USA dollarit ning pea kaks korda suurem kui samal perioodil aasta varem. Suurem osa on trahvid hilinenud maksulaekumiste eest, ent ettevõtted väidavad, et mitmel juhul on nõuded esitatud formaalsetel põhjustel või koguni ilma selge põhjenduseta.
Selline tegutsemine saadab äriringkondadele selge sõnumi: riik ei ole enam suuteline ettevõtlust toetama, vaid muutub ise surve allikaks. Lühikeses plaanis aitab see küll riigieelarvesse lisaraha koguda, kuid pikemas perspektiivis rikub see ärikeskkonna tasakaalu, õõnestab usaldust riigi ja ettevõtete vahel ning peletab eemale nii kohalikke kui ka välisinvestoreid.
Ettevõtlus ellujäämise piiril
Praegu tegutseb Venemaa äri erakordselt keerulistes tingimustes. Sõja tagajärjed, rahvusvahelised sanktsioonid, kõrgemad intressimäärad, kahanenud tarbimine ja vähenenud ekspordimahud sunnivad ettevõtteid võitlema pelga ellujäämise nimel. Selle asemel, et pakkuda tuge või soodsamaid tingimusi uue olukorraga kohanemiseks, koormab riik neid veelgi suurema finantskoormaga.
See olukord tekitab ettevõtjate seas kasvavat rahulolematust. Paljud tunnevad, et nende püüdlused äri arendada ei ole mitte ainult alahinnatud, vaid lausa karistatavad. Selline õhkkond mõjutab ka töötajaid – et ellu jääda, vähendavad firmad töötajate arvu või kärbivad palku.
Reformide asemel repressiivne eelarvepoliitika
Kreml loodab, et trahvidest kogutud raha aitab vähendada eelarve puudujääki, mis on kasvanud nafta- ja gaasieksporti tabanud tagasilöökide tõttu. Kuid isegi suurimad tuluallikad, nagu Gazprom, kannatavad praegu hiiglaslike kahjumite all. Selle asemel, et rakendada süsteemseid reforme või kujundada pikemaajalist strateegiat, on valitud tee, mis viib majanduse veel sügavamasse kriisi.
Majandusteadlased hoiatavad, et selline poliitika ei paranda pikas plaanis mitte ainult riigi rahalist seisu, vaid võib viia ka struktuurse majandusliku kokkuvarisemiseni. Ettevõtluse pikaajaline lämmatamine, langev tootlikkus ja investeeringute põgenemine võivad põhjustada stagnatsiooni, mille tagajärjed annavad tunda veel kaua pärast seda, kui sõda on lõppenud.
Sisemine vapustus võib muutuda poliitiliseks kriisiks
Oluline on mõista, et majanduslikud otsused mõjutavad otseselt ka sotsiaalset kliimat. Kui töötajad kaotavad töökohti, ettevõtjad kaotavad usu riigivõimu vastu ja investorid lahkuvad, kujuneb olukord, kus ei süvene üksnes majanduslik, vaid ka poliitiline ebastabiilsus. See võib kujuneda tõsiseks väljakutseks kogu režiimile.
Tänane trahvipoliitika ei ole pelgalt tehniline eelarveotsus. See on märk sellest, et riik kõigub meeleheite ja kontrolli säilitamise iha vahel. Ilma struktuursete reformideta, selge majandusliku kursi ja usalduse taastamiseta riskib Venemaa kaotada mitte ainult oma majanduse, vaid ka sisemise stabiilsuse.
